Margus Tsahkna: kui teha, siis korralikult

Foto: Repro

Seni olen arvanud, et mu hea sõber, riigikogu liige Silver Meikar käib Valgevenes sealset demokraatiat edendamas, kuid tema rongiliiklusteemalisest kirjutisest jääb mulje, et ta on naasnud hoopis demagoogiaalaste teadmiste pagasiga ja proovib neid Eesti valijate peal.

Reisirongiliikluse arendamiseks on riik ja majandusminister Juhan Parts viimase nelja aasta jooksul teinud märksa rohkem kui eelmised valitsused. Meikari kriitika on seega sihitud valesse kohta, kuigi demagoogia aabits ehk näebki ette, et süüdistada tuleb selles, mis kindlasti tõele ei vasta.

Suured investeeringud

Kuidas on aga asjad tegelikult? Selleks Euroopa Liidu finantsperioodiks Eesti transpordi arendamiseks mõeldud rahast paigutab riik märkimisväärse osa raudtee ja reisirongiliikluse parandamisse.  Rongiliikluse arendamiseks investeerib riik kokku 2,56 miljardit krooni, mis on enam kui veerand Euroopa Liidu toetusel Eesti transpordi parandamiseks tehtavatest investeeringutest.
Sellele lisandub kuni 20 protsenti omafinantseeringut ning lisaks on sõlmitud leping diiselrongide liisimiseks, mille rendimaksed ulatuvad kokku enam kui 3 miljardi kroonini.
Mõni võib isegi öelda, et raudteeliikluse tarvis tehtavad kulutused on liialt suured võrreldes rongide kasutatavusega Eestis, sest mõne aasta tagustel andmetel tehakse meil vaid 2-3 protsenti kõigist reisidest rongiga.

Asi on aga selles, et reisirongiliikluse kvaliteedi parandamiseks, mis aitab ka reisijate arvu kasvatada, on vaja korraga investeerida üsna palju. Rongide uuendamisest ühe vaguni kaupa  või raudtee korrastamisest kilomeetri kaupa aastas poleks tolku. Kui asi ette võtta, siis korralikult, ja seda teed ongi meie riik läinud.

Mida Eesti riik selle raha eest saab? Esiteks muidugi uued rongid.

Hankekonkurss on tehtud ja leping 18 uue elektri- ja 20 diiselrongi ostmiseks on juba sõlmitud. Esimesed nüüdisaegsed Šveitsi rongid hakkavad proovisõite tegema 2013. aasta alguses. Sama aasta lõpuks on kohal kõik elektrirongid ja järgmise aasta suveks ka kõik diiselrongid.

Uued rongid teevad reisimise mugavamaks. Neis on olemas konditsioneerid, sissepääs liikumispuudega inimestele ja kogu rongi kattev internetiühendus. Uus rongipark võimaldab reisirongiliiklust tunduvalt tihendada ja kiirendada.

Selleks, et oleks võimalik sõita praegusest kiiremini – 120 km tunnis ja enam –, investeeritakse aga raudteelõikude uuendamisse, samuti muudetakse ohutuks raudteeületuskohad.

Sel aastal remonditakse näiteks Türi-Viljandi raudteelõiku, mille toetussumma on 200 miljonit krooni. Uuendatakse ka reisiplatvormid, mistõttu uutesse rongidesse sisenemine on mugavam ja ohutum. Samuti uuendatakse elektrirongide jaoks tarvilik kontaktvõrk.

Mis puutub rahvusvahelisse rongiühendusse, siis Eesti riik on üles näidanud huvi, mida on toetanud ka Euroopa Komisjon. Kas Tallinna ja Varssavit ühendav rongiliin teoks saab, sõltub arusaadavalt peale Eesti ka Poola, Läti ja Leedu valmisolekust seda rahastada. Ühiselt ette võttes võib see projekt olla realistlik, lähiaastad annavad selles selgust.

Olematu ootesaal

Silver Meikari artiklist võis veel lugeda, et ta pole rahul Tartu raudteejaama ootepaviljoniga, õigemini selle puudumisega. Selleski olevat süüdi Parts.

Naljaga pooleks võib öelda, et Parts viibib enamasti Tallinnas ja seega peaks Tallinnas rongi ootamisega veel suuremad probleemid olema, aga ennäe, Tallinnas on Balti jaama ootesaal alati lahti ja toimib. Miks siis Tartus ei saa rongi inimlikes tingimustes oodata?

Meikari etteheide osutub paraku bumerangiks, mis jõuab tagasi Reformierakonna kätte. Ootesaalid ei kuulu, erinevalt näiteks ooteplatvormidest, sellise raudtee infrastruktuuri hulka, mida rahastatakse enamasti kaubavedajatelt laekuvast raudtee kasutustasust. See on paika pandud seadusega juba sel ajal, mil majandusminister oli reformierakondlane.

Raudteejaamad, sealhulgas Tartu oma, müüdi maha ja kuigi Tartu linn on korduvalt lubanud, et ootesaali probleem saab lahendatud, pole seni mingile tulemusele jõutud.

IRLi Tartu piirkond on seda asja Tartu linnapeale järjekindlalt meelde tuletanud, ent tulemusteta. Lahenduse toob nüüd hoopis riigi sekkumine.

Majandusminister määras aktsiaseltsi Eesti Raudtee jaamahoone müügiks sõlmitud lepingu kohaselt kolmandaks isikuks, kes peab nüüd ka ootesaaliga seotud küsimused hoone omanikuga läbi rääkima ja lahendama. Nii saab Tartu lõpuks uuesti raudteejaama ootesaali, mida reisijad vajavad.