75 aastat tagasi: taganevad punaväed korraldasid Palamuse külje all jõletud tapatalgud

Kõik, mis on tänaseks päevaks jäänud alles Saare talu laudast. Foto: Eili Arula

30. juuli 1941 Palamuse külje all Eerikveres. Taganevad punaväelased tapsid halastamatult igaühe, kes ette jäi, naised ja lapsed. Küla põletati maani maha, tuleroaks langesid ka Raja ja Saare talud, mis on andnud inspiratsiooni «Kevade»-lugudele.

1941. aasta sõjasuvel oli rindejoon 10. juuliks jõudnud juba Suur-Emajõe joonele. Sakslased aga ei kiirustanud ega üritanudki kohe Emajõge forsseerima. Selle asemel tungiti lääne poolt Võrtsjärve üle Viljandi Põltsamaani ning sealt edasi kiiluna läbi Puurmani Mustvee peale. 25. juuliks olid Saksa väed jõudnud Peipsi järveni.

Selle operatsiooni tulemusel jäid punaarmee küllaltki suured väekoondised piiramisrõngasse Põhja-Tartumaal. Suurem osa neist langes sakslaste kätte vangi, kuid osa neist püüdis iga hinna eest omade juurde välja murda. Üks selline demoraliseerunud väekoondis jättis oma läbimurde teel verise jälje Palamuse ümbrusse.

30. juuli varahommikul toodi Saksa sõjaväe komandantuuuri Palamusele teade, et Kaiavere järve poolt läbi soode läheneb punaarmee umbes 1500-meheline koondis.

Kahjuks ei reageeritud sellele teatele kohe. Palamusel ning selle kõrval paiknevas Eerikvere külas oli siis Saksa armee ainult paarikümnemeheline dessant-väesalk: just eelmisel päeval oli sealt lahkunud suurem Saksa väeosa.

Juba teel Palamusele lasksid punaarmeelased Ehavere külas maha rahulikult põllul töötanud Annuka talu peremehe Oskar Roometi. Nad tahtsid jõuda Mõisamaa küla kaudu Palamuseni, kuid 10–15 metsavenda olid ahelikus maantee kraavis ning lõid punaväe esimese üksuse Luua poolt tagasi.

Seejärel suundusid punaarmeelased Eerikvere külla, kus peetud lahingus Saksa väike väekoondis taganes.

Armutu tapatöö

Külla jõudnud vene sõdurid olid karjunud: «Tuli otsa hoonetele, kes pea pistab, maha!» Esimeste talude tubades lastud läbi kõik kapid, et peitu pugenud inimesed ellu ei jääks.

Tallidest väljalõhkunud hobused lasti auomaadivalangutega kohapeal maha.

Seejärel hakkasid küla keskele jõudnud punaväelased süütama ettejuhtunud hooneid, sealjuures isegi heintega täidetud küüne.

Kuiva ja kuuma ilma tõttu olid lühikese aja jooksul pea kogu küla leekides. Poolteise tunni jooksul oli ilusast ja jõukast Eerikvere külast alles jäänud vaid riismed.

Põletati maha Kruusa, Reinu, Pihlaka ja Linnase talu hooned. Tuleroaks langesid ka Saare ja Raja talud, millede nime on Oskar Luts kasutanud oma «Kevade» peategelaste Arno ja Teele kodukohana. Eerikvere küla on ta aga kujutanud Palamuse kõval oma lugude ühe põhilise tegevuskohana.

Saare talupidaja Elmar Saarmaa oli sel saatuslikul päeval tulnud jalgrattaga Palamuselt, kuid punaarmeelased olid juba siis külla jõudnud. Nähes oma taluhooneid leekides sai ta vaid hüüda: «Kus on mu naine ja lapsed?». Mees sai kohe püssikuulist pihta ning löödi seejärel täägiga surnuks. 

Saare talu pererahva päästis naaberküla Kilbavere talupidaja Elmar Eerikson. Näinud punaaarmeelasi mööda heinamaad Saare talu poole tulemas, aitas ta naise ja lapsed põleva maja keldrist välja, kes roomasid siis mööda kartulivagusid rukkisse ja pääsesid.

Kruusa talu 27-aastane noorperenaine Herta Schasmin, üks laps süles ja kolm käekõrval, jooksid koos vanaperenaisega talu väravast välja. Kuid samas tulid ka punaväelased, kes jõudsid neile järele. Hertal löödi selja tagant keha täägiga läbi, riivates ka süles olnud lapse jalga. Kolm juuresolnud poega ehmatasid ema suremas nähes ja heitsid ema lähedale maha. Poisid tõsteti jalgupidi üles. Näinud, et nad on verised (ema verest) arvati, et nad on surnud ja visati maha.

Vanaperenaine, 77-aastane Leena hakkas ema kõrvalt last sülle võtma. Samas viskas punaarmeelane tema pihta granaadi. Selle plahvatusest sai  vanaperenaine raskelt haavata .Suuremad poisid rääkisid hiljem, et ema oigas veel kaua kartulivagude vahel, enne kui suri.

Naabertalu Reinu perepoeg, 30-aastane Aleksander Varik läks lahingukeerises oma talu keldrisse varjule. Hoone põlemisel tuli ta keldrist välja ning läks põleva aida eest päästma ketis olevat koera. Ta lasti koos koeraga põleva aida ette maha. Hiljem leiti ta sealt. Juuksed olid peas kõrbenud.

Naabruses asuva Pihlaka talu perenaine, Anna-Loiisa Kivimäe oli oma kahe täisealise tütrega keldris varjul. Sealt tõid punaväelased nad välja, viisid heinamaale ja tapsid sadistlikult. Ühel tütrel lõigati suu kõrvuni lõhki ja torgati silmad välja. Teisel tütrel lõikas punaarmeelane ära rinnad. Ka vanaperenaine tapeti: tal oli kogu nägu püssipäraga lömastatud.

Mõrtsukatööd teinud punaväelased lasksid kohale jõudnud saksa sõdurid maha. Samuti lõpetasid nad hirmsates valudes karjunud tütarlapse piinad, kes poleks nagunii raskete haavade tõttu ellu jäänud.

Pihlaka talu lähedal oleva Linnase talu hooned panid punaväelased põlema taluelanike nähes, kes olid keldris varjul. Et keldril oli puulagi, mis läks põlema, tulid elanikud sealt välja.

Punaarmee sõdurid ähvardasid kõiki tappa, kuid talupere jäeti siiski ellu. Hooned põlesid maha. Talu vanaperemees August Saue suri aga läbielatu tõttu mõne kuu pärast. Ta oli põlvili maas palunud tema peale püssiga sihtivatelt sõduritelt, et talu pere ellu jäetaks.

Surnud neiu kivil                         

Eerikverest läksid punaväelased edasi Toovere küla poole, kus pandi mööda minnes põlema Papi ja Küti talu hooned. Toovere külas põletati ka maha väike maja, mis kuulus Aleksander Karule, kes oli vana ja halvatud ning põles sisse.

Teel Toovere külla tulistasid punaväelased püssidest Palamuse suunas, kuid õnneks oli sakslaste vastupanu Palamuse poolt nii tugev, et alevikku nad tungida ei suutnud.

Süvalepa küla päästsid põletamisest ja veretööst paarkümmend kohalikku metsavenda, keda juhtis Vabadussõja-aegne Sakala partisanide pataljoni veltveebel Meinhard Martinson. Olles ahelikus Künnapuu talu aias ja karjamaal lepikus, lõid nad tagasi üle lageda põllu Kruusa talu poolt peale tulnud punaväelased.

Veretööle Eerikveres tegi lõpu Jõgevalt kohale jõudnud Saksa tankiväeosa, kes ägedas lahingus venelased külast välja lõi.

Pärast Eerikvere külas toimunud lahingut käinud Palamuse ja ümberkaudsete külade elanikud kolmel päeval põldudel lebanud sõdurite surnukehi matmas. Punaväelasi olla langenud 300-400, sakslasi 21.

Kui Eerikveres pärast tapatööd surnuid maeti, leiti Saare talu lepikust kivil isuva, püssilasuga tapetud noore naise surnukeha. Käesooned olnud tal läbi lõigatud ja peos olud tal väike kirju peaga puss. Ta olevat kuulduste järgi komsomolina punaväelaste teejuhiks olnud olnud, kuid nähes, mida külas tehti, keeldunud nendega edasi kaasa minemast ning otsustanud siis ise oma elu lõpetada.

Noil traagilistel päevadel viibisen Eerikverest umbes 6-7 km kaugusel Patjala külas oma ema sünnitalus. Lõuna paiku torkas silma Palamuse poolt paistev suur suitsusammas.

Mõni aeg hiljem sõitis külla Saksa väeüksus, mis võttis sisse lahingupositsioonid Palamuse suunas. Saksa ohvitser soovitas külaelanikel kas varjuda keldritesse või lahkuda külast, sest võis karta metsa põgenenud punaväelaste rünnakut. Paari äreva tunni järele tuli sakslastele meid kõiki rahustav teade ning väeosa lahkus külast.

Tulemöll Roela mõisas

Järgmisel päeval pärast Eerikvere küla veresuna, s.o 31. juuli pärastlõunal peeti nn Roela* lahing. Oma peajõududest maha jäänud Läti miilitsa ja hävituspataljoni mehed olid võtnud seal juba eelmisel päeva õhtul Roela Suurmetsas positsioonid sisse.

Enne lahingut oli kolm meest käinud Tubina talu juures ja uurinud sakslaste arvu Roela mõisas. On tõenäone, et need luurajad võisid olla ka Läti hävituspataljonlastega liitunud Eesti Valga miilitsad. Nad olid küsinud ka süüa. Keha kinnitanud, läinud mehed metsa tagasi.

Pärast Roela mõisas paiknevate sakslaste olid osa neist laagris Reola-Palamuse tee äärsel Verioja kaldapealsel, kuhu olid pargitud ka nende autod, mootorrattad ja moonavaru.

Kella kolme paiku pärastlõunal anti sakalaste laagri pihata esimene kuulipildujavalang. Kuna oli ilus päikesepaisateline soe juuliilm, siis oli suur osa laagris olevatest sakslastest paha aimamata kas jõe ääres päevitamas või suplemas. Nii tuli lätlaste alustatud rünnak sakslastele täieliku ootamatusena.

On säilinud andmeid, et oli ka keegi kohalik informaator, kes Läti hävituspataljonlasi informeeris sakslaste paiknemise ja tegevuse kohta.

Peagi jõudsid ründajad ka mõisahooneteni, kus süttis esmalt mõisa suur rehi ja seejärel ka häärber. Sinna jõudnud mehed heitsid häärberi akendesse käsigranaate. Põlema pandi ka häärberi seina äärde laotaud autokummide virn.

Pealtnägija hilisema kirjelduse järgi oli see kõik üks suur tulemöll ja õudne vaatepilt. Pole tänini teada, kui palju hukkus lahingus sakslasi, kuid hävitati üle 40 sakslaste mootorratta ja auto.

Mõisast võtsid ründajad kaasa toidumoona ja liikusid edasi mõõda Verioja sood, et pääseda jälitamisest ja jõuda oma peajõududele järele. Kokku kestis Roela lahing vaevalt tund aega. Lahingu tulemusena langes Reola härrastemaja tuleroaks, ainult hoone alumine ots jäi tulest puutumata.

Tänaseks on kunagisest toredast mõisahoonest järel ainult põhjapoolne torn ja seegi taastatud kujul.

Töös on kasutatud ajalehtede PM .25 .07. 42  ja  Vooremaa  25. 08. 89 ja 01. 08. 90. materjale ning Palamuse koolmuuseumist saadud andmeid.

* 1939. aastal valdade reformi käigus nimetati Roela vald ümber Voore vallaks. Kohanimetusena on rahva seas aga veel praegugi enamkasutatavana ajalooline nimetus Roela.