/nginx/o/2011/01/25/504608t1ha802.jpg)
Kesklõunal toimetab Jüri Somelar tallis ja lükkab sõnnikut. Uksest tulvavas valgusvihus paistab ta keha kerge ja liikuv. Kõik Jüri tuttavad, kes on teda viimati kohanud näiteks enne eelmise aasta maikuud, võiksid nüüd vanduda: kui see mees on Jüri Somelar, siis söön ma oma mütsi ära! Või veel midagi hullemat.
Aga on.
Endisest 150-kilosest mehest on saanud 88-kilone normaalkaalus mees, kelle seljas tema vana pintsak lehviks praegu nagu särk hernetokil.
Kobratu tallide omanik Jüri Somelar astub nõtkel sammul vastu ja sirutab terekäe.
Somelari 60 hobust on parasjagu õues talvepäeva nautimas ning nosivad lume peale visatud kuiva heina – märad ühes, täkud ja ruunad teises aedikus.
Koer Vipo, kes on aastaid tagasi küla jaanitulelt leitud kutsikas ja siinsamas tallides üles kasvanud, teeb hobustele aeg-ajalt säru. Vipo lihtsalt ei kannata, kui peremees neile mõnikord rohkem tähelepanu pöörab kui talle. Hobused puristavad ja loobivad Vipo suunas jalgu. Jüri Somelar vaatab leebe pilguga pealt.
Pool võileiba ja kohv
Jüri Somelar on hommikul kella kaheksa ajal söönud ära pool kääru leiba ja joonud tassi kohvi. Leiva peale meeldib talle määrida võid, vorsti ei taha.
Kell hakkab 11 saama, aga Jüril kõht veel ei korise. Tal on vaja enne päristööle minemist tallis õhtuks asemed ja künad valmis seada ning väljas hobustega asjatada.
Aga siis läheb mees Vesneri lüpsifarmi, kus ees ootab 500 looma, neist 250 lehma. Tööd seal jätkub – ainevahetushaigused, udarapõletikud, poegimised, vasikate süstimine ja rohtude andmine. Jüri Somelar on ametilt loomaarst.
Lõunat sööb Somelar koos teiste laudalistega. Farmis on köök, kus saab putru või suppi keeta. Supid maitsevad talle hästi.
Jüri Somelar istub oma taldrikuga kahekesi tükk aega. Ei kühvelda tervet portsjonit kiiruga makku. Võtab kõigepealt paar lusikatäit. Siis ootab natuke. Kolme minuti pärast jätkab. Sööb aeglaselt lõpuni.
Jüril on praegu käsil eneseleidmise aeg. Ta on ju täiesti uus mees ja asjad alles loksuvad paika.
Sulatatud juust maitseb hästi – otse sulab suus. Pasteet ja keedukala meeldivad, kartul see-eest enam mitte. Ühe kotleti sööb ta ära... Ja ühe peenema grillvorsti samuti. Peekoniviilu kallal võib ta nikerdada kümme minutit. Sööb kildhaaval, iga suutäit nautides.
Ei, näljatunnet pole mitte mingisugust ja Jüri on õnnelik. Joomine on paha, suitsetamine on paha, aga õgimine on ka väga paha. Kuid tema magu on nüüd väike nagu linnupesa ja söömishullusest on ta igavesti lahti.
Magu lõigati väikseks
Kaheksa kuud tagasi käis Jüri Somelar Tartu Ülikooli Kliinikumis maovähendamise operatsioonil. Kirurg tegi tema kõhu peale viis väikest auku, kõige suuremast tõmbas osa maost välja. Sups, ja valmis! Vähemasti nii tundus Jürile, kes sel ajal muidugi magas. Kuid kõigest, mida see operatsioon on tema elus muutnud, kõneleb ta ainult vaimustunult.
Muidugi hurjutasid teda paljud. «Kuhu sa, mees, kipud,» hoiatasid sõbrad. «Ära mine!»
Jüri Somelar mõtles vahetevahel ise ka, et mis sest, et ta on paks, see-eest on ta rõõmsameelne ja tal pole kortse. Aga see oli enesepetmine.
«Teie ei ole paks olnud, te ei tea, mis see tähendab,» kirjeldab Somelar nüüd juba tagantjärele oma elamise piinu. «Sa ei saa tööd teha, sa ei saa tantsida, sest kohe higistad. Sa tunned end seltskonnas halvasti, sest sa ei mahu kuhugi. Sa ei saa pikemalt istuda, sest selg väsib ära, sul ei ole riiet, mis selga sobiks panna...»
Jüri Somelar oli ühe oma veel suurema sugulase pealt ära näinud, mida see ülekaal tervisega tegi. Sugulane käis operatsioonil aasta enne teda. Sealt see mõte tuli.
«Perearstki ütles, et kui ma samamoodi jätkan, siis lõpetan ratastoolis. Mul läks isegi hästi, minul olid jalad terved ja seljahädasid veel polnud,» räägib ta. «Ainult vererõhk ja veresuhkur olid kõrged, nüüd on needki normis.»
Eks proovis mees kõigepealt dieetegi. Aga maainimese elu ei ole lihtne. Ei ole selline, et lähed dieetsööklasse ja sööd. Maainimene sööb siis, kui aega on. Suur söömine on õhtul, kui toit on valmis. Jüri Somelar on veel ise seda sorti mees, kellele meeldib süüa teha. Teeb nüüdki, aga ise sööb linnunokatäie kaupa.
«Kaks korda olen pärast lõikust perearsti juures käinud. Tema ei jõua ära imestada, kuidas inimene muutub nii ruttu. Ta ise võitleb ka kehakaaluga,» ütleb Somelar, pilgus rõõmsad sädemed, sest teab, et perearst on tema peale ilmselgelt kade.
Jürile tuleb meelde, kuidas ta ükskord juuksuris nägi üht väga ilusat naist. Ilusat, aga väga paksu. Jüri sosistas vaikselt oma juuksurile, et kui selle naisega peaks jutuks tulema see teema, siis öelgu juuksur talle, et kas too teab, et niisugune võimalus on olemas.
Suurt praadi ei tule iial
Somelar on kuulnud sedagi, kuidas mõni väga ülekaaluline daam on varsti pärast operatsiooni rahulolematult küsinud: millal ma nüüd jälle terve suure prae saan ära süüa?
«Mis siis nüüd esmane on,» ütleb Jüri Somelar selle peale laitvalt. «Kas see, et saaksin end normi ja parema eluga edasi minna, või see, et saaks ikka seda head praadi süüa.»
Jüri Somelar ei kahetse küll mitte kunagi seda, et ta ei saa oma kõhtu punni süüa. Ta hea sõber Jaan Kallas aga ütleb, et temal on 25 aastat olnud võimalik jälgida Jüri suurenemist ja viimase aasta jooksul tema kiiret salenemist.
«Nauditav on näha sõbra taastunud elujõudu ja energiat,» sõnab ta ja lisab sõbramehelikult tögades: «Kõigi muude hüvede kõrval on Jüril võimalik nüüd kanda jälle moes olevaid 9. klassi ülikondi.»
Maooperatsioon pole ilulõikus
Maovähendamise operatsioone on Eestis tehtud viis aastat, opereerituid on 500 inimese ringis. Neljandik neist on mehed, kolm neljandikku naised. Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurg Toomas Sillakivi (pildil) ütleb, et tänapäeval on see laparoskoopiline ehk kaameraga lõikus, mille tüsistusteoht on väike.
«Kaalulangus ilmneb patsiendil esimese poole aasta jooksul, siis jääb see püsima, hiljem võib kaal tasapisi tõusta,» ütleb Sillakivi. «Operatsioonijärgne kohanemisaeg kestab vähemalt kaks aastat. Inimesed on aga üliõnnelikud, positiivsed ja säravad. Nende kroonilised, ülekaalust tingitud haigused kaovad.»
Toomas Sillakivi rõhutab: meeles tuleb pidada, et see ei ole kosmeetiline kirurgia ja selle eesmärk on vaid aidata ülekaalulist inimest.
Maovähendamise operatsioon tuleb kõneks ainult nendel patsientidel, kelle kehamassiindeks on vähemalt 40. Või kui kehamassiindeks on 35, aga inimesel on ülekaalust tekkinud haigused, nagu teise tüübi diabeet, kõrgvererõhutõbi, liigesehaigused või uneapnoe.
Kehamassiindeksi arvutamiseks vajaliku kalkulaatori leiab igaüks veebiportaalist www.kergemaks.ee. Sealt saab muudki teavet kogu teema kohta.
Mehhanisme, mis patsienti maovähendamise operatsiooni järel mõjutama hakkavad, on aga mitmesuguseid. Lõikusedki on Sillakivi sõnul eritüübilised.
Üks viis on vähendada mao mahtu ja nii ühtlasi ka toidu hulka, mida inimene saab korraga süüa. Teisel juhul tekitatakse imendumishäire. Osa peensoolt tõstetakse ümber ja jäetakse n-ö toidu teekonnalt välja – väheneb toidu imendumise pind.
Operatsiooniga mõjutatakse väga tugevalt organismi regulatsioonimehhanisme ja ka söögiisukeskuses leiavad aset muutused. Veel rõhutab arst, et väga tähtis on operatsiooni kaaluval inimesel endale aru anda, et pärast seda ta elu muutub.
Ta ei saa enam kunagi istuda jõululaua taha selle mõttega, et nüüd ma muudkui söön. Inimene peab terve edaspidise elu ennast väga rangelt jälgima, käima regulaarselt andmas vereproove, manustama vitamiine ja olema äärmiselt vastutustundlik, rõhutab Sillakivi. (TPM)
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)