E, 30.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Risto Mets: surmapõlgurid sebradel

Risto Mets
, reporter
Risto Mets: surmapõlgurid sebradel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tartu Postimehe reporter Risto Mets.
Tartu Postimehe reporter Risto Mets. Foto: Sille Annk

Hommikune hämarus. Seitse minutit kaheksani. Käes on rool, siht on töökoht, sõidan mööda Pikka tänavat kesklinna suunas. Sõidan pigem aeglasemalt kui lubatud, sest tean: Paju tänava kandis kasutab ülekäiguradasid väga palju inimesi. Ja ikkagi võpatan, kui kõrge lumehange tagant astub joonelt ülekäigurajale mees, ise üleni mustas. Ka botased on mustad, kapuutski on must. Helkurit ei ole. Või kui on, siis on seegi ilmselt must.


Süda rinnus seiskumas, tallan piduripedaali. Kas saan pidama või ajan inimese alla? Mees mustas jätkab muretult teekonda. Ta ei pööra pilkugi selles suunas, kust läheneb oht. Tee ei olnud õnneks libe ja auto peatus. Huhh!

Päeva jooksul viivad mõtted ikka ja jälle tagasi hommikuse vahejuhtumi juurde. Mis saanuks siis, kui tee olnuks libedam?

Seesugusesse olukorda ei satu ma sugugi esimest korda. Aastaid tagasi pimedal ja külmal sügisõhtul Türi linnas jõudsin valgustamata ülekäigurajal autonina ees märgata vaid kellegi musti jalanõusid. Toona oli tee libedam ning auto lohises lihtsalt üle sebra. Mustades botastes jalad jõudsid autonina eest ära hüpata. Peatusin, et uurida, kas kõik on ikka korras, kuid ei leidnud ülekäiguraja lähistelt enam kedagi.

Olen vestelnud inimestega, kes sedamoodi astuvad sebrale. «Mul on eesõigus, auto peab ülekäiguraja ees peatuma,» on mulle selgitatud.
Vastan siis, et kuue laua vahel kabelimäel puhates ei ole kahjuks enam suurt vahet, kummal oli õigus.

Sellistel hetkedel tahaks kõik jalakäijad autokooli saata, et nad õpiksid liikluseeskirja nagu tulevased autojuhid. Millegipärast on paljud teeületajad jätnud meelde, et ülekäigurajal on neil alati eesõigus. Kuid liikluseeskirjas seisab ka üks teine paragrahv (§ 31), mis paneb kondiauruga liikujalegi mõned kohustused.

Nimelt peab jalakäija reguleerimata ülekäigurajal enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiiruse sujuvaks vähendamiseks või peatumiseks ja veenduma, et juht on teda märganud ning teed ületada on ohutu.

Aeg-ajalt paneb imestama ka eestimaalaste riietumisstiil. Suur osa jalakäijatest eelistab halli või musta. Otsekui mõeldes, et kui päeva jooksul tuleb matustele minna, oleks riided sobilikud. Need toonid võivad olla meie oludes küll praktilised, kuid hämaral ajal tänavale astudes kaugeltki mitte ohutud.

Räägime nii palju, et peame üksteisest rohkem hoolima. Liiklus on see koht, kust tuleks alustada.

Märksõnad
Tagasi üles