Laine Jänes: Eesti Rahva Muuseumi koht on eesti rahva keskel!

Laine Jänes Foto: Peeter Langovits

Eesti Rahva Muuseumi ainus õige koht Eestis on Tallinna Raekoja plats. Sest seal käib kõige rohkem turiste. Mõni joob lihtsalt õlut, mõni astub ehk ka muuseumi sisse. Ehitame kunagise vaekoja asemele sellise väikese, aga armsa mälestusmärgi eesti kultuurile – oli kunagi selline rahvas, kes haris põldu ja kasvatas lapsi. Nüüd on neist järel vaid käputäis ühes Euroopa Liidu ääreala kunagises ekstreemsete ilmaoludega pealinnas, kus taanlased said oma lipu...

Iroonia irooniaks. Tegelikult ei ole ühelgi analüütikul õigust arvata, kuidas täpselt me oma kultuuri väärtustada soovime. See on tõsi, et ERM ei ole Louvre, kus hakkab aastas käima 8,5 miljonit turisti.
Kindlasti pole ERM aga äriprojekt või turistilõks, mille ülesanne on riigile või selle omanikule kasumit teenida. Eesti rahva kultuuripärandi jäädvustamine on mitu korda olulisem kui täpne külastajate arv.

Eeskätt meile endile

Eestis ei olegi muuseumi, mis teeniks hiigelkasumit. Ikka on riik see, kes katab suures ulatuses kulud. Meie pärandi säilitamiseks ja eesti rahva kultuuri propageerimiseks.

Me oleme väike rahvas, kes arvukuselt ilmselt kunagi maailma suurematega konkureerima ei hakka. Seepärast tuleb meil järgida Lennart Meri sõnu ja saada suureks vaimult. Kõige rohkem on kultuuri vaja ikka meile, eestlastele endile, ja alles seejärel turistidele. Eesti keel ja kultuur tahavad hoidmist, sest just ühine mineviku, oleviku ja tuleviku tajumine pakub meile kindlustunnet.

Eesti kultuurile oluliste hoonete puhul ei ole häda kindlasti mitte nende rohkuses, nagu mõned kriitikud püüavad väita, vaid just nende ebapiisavuses – tühimikus, mille jättis pikk nõukogude aeg. Kas keegi kujutaks Eestit ette Kumu uue hooneta? Mäletate, ka selle ehitus venis ja kriitikuid oli palju.

Ega selliseid kriitikuid saagi liiga tõsiselt võtta. Nikita Mihhalkov on öelnud: «Kui koerad hauguvad, järelikult püsite sadulas!» Täpselt nii on enamiku kultuuriobjektidega – nad lihtsalt tuleb ära teha.

Ja nii ongi toimitud – lisaks Kumule Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja, Vanemuise kontserdimaja, Eesti Draamateatri ja Rakvere teatri renoveerimine või Tehvandi spordikeskuse rajamine. Oleme veel võlgu Ugala teatri korrastamise ja Tartu Kunstimuuseumi ehitamise. Tulevad teha needki.

Mina usun kindlalt, et ERM on eesti rahvale sümboli väärtusega ja et lähiajal on eesti kultuuri jaoks olulisim ettevõtmine kindlasti just saja-aastasele Eesti Rahva Muuseumile oma maja ehitamine.

Ta kodu on Tartus

Juba ERMi asutamisaastast peale on olnud selge, et tegemist pidi olema Eesti ühe suurima ning olulisima kultuuriloomuuseumiga. Algselt oli planeeritud tegevusvaldkond lausa nii lai, et muuseumi oleks võinud nimetada ka lihtsalt Eesti Muuseumiks.

ERMi «Mälestuste välja» projektiga on tegeldud ja sellest aktiivsemalt räägitud 2005. aastast. Lugejas on juba ehk kärsitus tekkinud: pidevalt kostab vaid ehituse planeerimise jutt, aga tundub, nagu poleks praktilise tegevuse juurde asutud.

Väljavalitud ERMi asukoht on aga sedavõrd komplitseeritud elukeskkonnaga territooriumil Raadil, endise sõjaväe lennuvälja maa-alal, et ettevalmistused enne kopa maasse löömist on võtnud suurema osa kulunud ajast. Lisaks Euroopa struktuurifondide rahale on kaasatud keskkonnainvesteeringuteks vajalikud rahasummad.

Samal ajal on käinud tõsised arutelud, muuseumi ehitamise vajaduse tõestamine mitmesugustele Euroopa ekspertidele. Hindajad on vajanud põhjalikke selgitusi meie kultuuriloost ja riigi otsusest ehitada ERM just sellisena ja just Tartusse.

Ehkki ERMi puhul on nii sisemaiselt kui ka ekspertide poolt ette heidetud just asukoha valikut, on ERMi kodu Tartus. Üle saja aasta juba. Siit ei saa teda kusagile viia. Ka valitsuskabinet on oma kindla otsuse selle kohta öelnud.

Ehitame!

Nüüdisaegsed kultuurikeskused, mis eksponeerivad palju põnevat ajalugu, tasuvad end (ka hingeliselt) väga ära. Samuti toob uus ehitis endaga kaasa uued võimalused.

Tehniliste lahendustega saab suurendada näituste interaktiivsust, püüdes niimoodi ka nooremate huviliste tähelepanu. Uues majas tegutsemine võimaldab ERMil kujuneda tõeliseks kultuuriturismi sihtkohaks. Huvilistel nii naaberriikidest kui ka kaugemalt avaneb võimalus tutvuda lähemalt Eestimaaga.

Kurbusega olin sunnitud alles sel nädalal lugema ühte Päevalehe artiklit, kus esitatud eksperdidokumendist oli käsitletud ainult eriarvamusi, mille sõnastus oli tegelikult ka väga pehme ja delikaatne.

Kajastamata oli jäänud see osa, kus hindajad olid soovitanud teha lisauuringuid järgnevate aastate jooksul, et tõestada külastajate prognoosi ja juhinduda nendest turundustegevustes.

Unustatud olid ka positiivsed laused külastajate prognoosi suhtes, nagu «vastuvõetav, kuigi optimistlik».

Iga ennustamine kannab endas riski, eriti kui tegemist on täielikult muutunud ehitisega muutunud sisu ümber. Kuid loomulikult peame endasse uskuma. See on väga-väga tähtis.

Eksperdid olid soovitanud kinnitada Euroopa Komisjonile, et kõik investeeringu kulud on esitatud ja riik on valmis ka oma osa panustama. Riik on võtnud sellise suuna juba 1996. aastal ja on jätkuvalt kinnitanud oma kindlameelsust.

Euroopa Komisjon ei saa meil keelata ERMi ehitada. Kultuurikeskuste (nagu Eesti Rahva Muuseum) ülesanne on olla mõtete kohtumispaik, mis tagab eesti kunsti, keele ja kultuuri püsimajäämise ning elujõulisuse läbi aegade.

Ja see on kindel, et olenemata mis tahes otsustest lähedalt või kaugelt, ehitab Eesti riik Eesti Rahva Muuseumi valmis igal juhul.