Istusin möödunud suvel Tartu Raekoja platsil Austraalia sugulastega, kelles tekitas kimbatust tõsiasi, miks napib tuhandeaastases linnas vaatamist-uurimist väärivaid kohti sedavõrd, et hakkama võib saada lausa ühe päevaga. Kuigi selgitasin põhjalikult Tartu ajalugu koos linna korduva hävi(ta)misega, ei muutnud see tõsiasja, et õhtuks olid kauged kaimud meie linnast Tallinna vanalinna poole lahkunud.
Tartu ei ole muidugi sellist asjade seisu endale vabatahtlikult valinud. Viimase sõja käigus pommitati linna kahel korral ja hävis suur osa ajaloolisest kesklinnast koos paljude kõikidele teada-tuntud linna sümboliteks olnud objektidega.