Arstitudeng: me ei taha lahkuda

Artur Ojakäär ütleb, et pärast Tartu Ülikooli arstistuudiumi lõppu plaanib tema küll Eestisse arstiks jääda. Foto: Margus Ansu

Pärast eile Tartu Postimehes ilmunud lugu «Tudengid vaatavad varakult Soome poole» väidab üliõpilane Artur Ojakäär, et lõviosa arstiks õppijaid ei taha Eestist lahkuda. Tema ise plaanib astuda residentuuri Eestis ning soovib tulevikus ka Eestisse tööle jääda.

Küll aga kaalub viienda kursuse arstiteaduskonna üliõpilane Artur Ojakäär osa oma residentuuriajast mööda saata välismaal. Kui pikalt täpselt, ei oska ta öelda – seda näitavad aeg ja tingimused.

Juhul, kui Eestis residen­tuurivõimalust ei teki, ta paljalt patriotismist siia jääda ei kavatse.

Niisiis on teil plaan valmis, ja kui vaja, ka tagavaraplaan.

Iga mõistlik inimene on paindlik ja loob endale plaani B. Iseasi, kas seda kunagi tarvis läheb.

Keeli te ikka õpite?

Mina olen võtnud soome keele tunde. Võõrkeelte õppimiseks on ju mitmesuguseid põhjuseid.

Osa tudengeid tõukab keelte poole puhas huvi ja silmaringi laiendamise soov. Teistel on vaja õppe lõpetamiseks vabaainepunkte korjata. Kolmandad tahavad ülikooliajal ja hiljemgi välismaal praktiseerida või minna sinna doktorantuuriõpingute pärast.

On muidugi neidki, kes plaanivad jäädagi välismaale tööle.

Mis võiks arstiüliõpilasi veenda rohkem Eestisse jääma?

Eestis oleks minu meelest vaja luua korralikult töötav üldarstisüsteem. Et need tudengid, kes lõpetavad diplomiõppe, ei peaks tormama ülepeakaela residentuuri. Isegi siis, kui neil puudub selleks kindel soov ja siht.

Mida te täpselt silmas peate?

Praegu on võimalik töötada arsti abilisena haigla vastuvõtuosakonnas ja perearstikeskuses. Keskhaiglad niisugust võimalust niigi suure arstide ülerahvastuse tõttu eriti ei paku. Nii võivadki jääda värskele arstiõppe lõpetanule, kel ei õnnestu pääseda residentuuri, tühjad peod. Rohi on roheline aga mujalgi ja hakkamist täis noor inimene ei jää käed rüpes istuma – ta liigub pikemalt mõtlemata välismaale.

Üldarstina töötamist meil ei propageerita. Aga ülikoolis õpitakse just üldarstiks. Eesti arstitudengite hulgas on kujunenud ka tüüpiliseks arusaamaks, et maksku mis maksab – järgmise sammuna tuleb teil astuda residentuuri.

Hoolimata sellest, et stuudiumi viimasel aastal ehk 6. kursusel läbivad arstitudengid mitme kuu vältel praktikatsüklid mitmesugustes haiglates, on paljud residentuuri ukse taha jõudes ikkagi nõutud ega oska valida, millisele erialale spetsialiseeruda.

Mis siis Eestis puudu jääb?

Minu kui tudengi meelest jääb Eestis vajaka elementaarsest praktilisest õppest, mitte erialasest praktilisest õppest, nagu vahel ekslikult arvatakse.

Pean silmas seda, et väga paljud 5. ja isegi 6. kursuse arstitudengid ei oska veeni punkteerida, elektrokardiogrammi teha ega põiekateetrit paigaldada.

Kas see pole mitte õe ülesanne?

Ka arst peab sellega hakkama saama, kui õde mingil põhjusel toime ei tule. Need oskused on tulevasel arstil sama elementaarsed kui keskkooliõpilasel lugemisoskus. Näiteks Soomes on tudengite õpetamisel esmaste praktiliste oskuste osatähtsus väga palju suurem kui Eestis.

Kuidas siis on, kas Eestis koolitatakse arste liiga palju või hoopis liiga vähe?

Öeldakse ju, et mõistlik on üks arstiteaduskond ligikaudu ühe miljoni elaniku kohta. Nii see Eestis ongi, kuigi siin on elanikke miljon ja natuke peale.

Eesti probleem on, et riigi väiksuse tõttu on arstiõpe kahjuks monopoliseeritud seisundis. Tudengi seisukohast näen ühe lahendusena näiteks Tallinna konkureeriva kliinilise õppebaasi loomist, kus tudeng saaks õppida ja praktiseerida 4.–6. kursuse vältel.

Mida veel võiks Eestis teha?

Rohkem koostööd Põhjamaadega. Mõtlen siin mitte ainult koostööprojekte ega ühiseid konverentse, vaid reaalse ja positiivses mõttes võistluse loomist igas astmes – nii arstiõppes kui arstitöös, ja ühes sellega Eesti arstiõppe läbipaistvuse suurendamist.

Mis Eestis hästi on?

Meie residentuurisüsteem on võrreldes aastatetaguse korraldusega väga jõudsalt arenenud. Lõviosa tudengeist, kaasa arvatud ma ise, ei taha teps mitte Eestist lahkuda.

Seda, et me ei taha Eestist ära minna, tõestab seegi, et just arstitudengid algatasid riigikogus eelmise aasta detsembris seadusena vastu võetud tervishoiu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis sätestab, et arstitudeng saab pärast 4. kursust töötada lisaks abiõele ka abiarstina.

Minu meelest on sellest Eesti meditsiini arengule väga suur abi.

Üliõpilasel aidatakse juba stuudiumiajal laduda korralik põhi mitte ainuüksi teoreetiliste teadmiste, vaid ka praktiliste kogemuste omandamiseks ja praktilise pädevuse saavutamiseks.

Mida on andnud teile Soomes praktikal käimine?

See on andnud mulle uusi praktilisi, kultuurilisi ja sotsiaalseid teadmisi ja kogemusi. Tahan öelda ka, et mitte ühelgi erialal ei tea ma arsti ega õppejõudu, kes ei soosiks mõneajalist välismaal õppimist ja praktiseerimist.

Eesti rahvas on nii väike, et tudengil võivad raamatust loetud haigused jäädagi vaid raamatust loetuks. Ka teatud kliinilisi protseduure või kirurgilisi manipulatsioone ei hakata Eestis mitte kunagi tegema, sest see lihtsalt ei ole Eesti riigile otstarbekas.

Ma rõhutan, et lõpetanud tudengid ei lähe esmajärjekorras välismaale otsima mitte paremaid tingimusi, vaid osa saama võimalusest edasi õppida. Tingimused Eestis on väga head, maailmatasemel!