Paar aastat tagasi hakkas kunstigümnaasiumis õpilasesindus muutuma üha populaarsemaks ja liikmeid kogunes nii palju, et senine kooskäimiskoht huvijuhi kabinetis jäi õige kitsaks.
Kolikamber muutus koosolekuruumiks
25. jaanuar 2011, 13:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noortel oli vaja uut ruumi, kuid ühtegi vaba klassi polnud pakkuda. Otstarbeta pindu oli paar-kolm, mille hulgast valiti välja parim variant – aula taga asuv kitsas ruum, mis täitis kunagi kooli raadiosõlme ülesannet ja vajas pisut värskendamist. Viimased kümmekond aastat kasutati seda kolikambrina.
«Pakuti seda ja öeldi, et värvige seinad üle,» muigas Sten Kalder, kooli õpilasesinduse esimees ja ruumi korrastamise eestvedaja. Pudeneva krohviga pimedale toapugerikule, mida kunagine koolibänd oli üritanud veidi remontida, poleks üksnes värvikihiga saanud kuidagi anda esinduslikku välimust.
Ruumid saadi kätte 2009. aasta kevadel, siis puhastati pind ka aastatega kogunenud kolist, kuid ehitustöö algas alles möödunud aasta sügisvaheajal. Vahepealne aeg kulus peamiselt sponsorite otsimisele ja neilt toetuse küsimisele.
«Veider oli see, et esimest toetajat oli kõige raskem leida,» rääkis majandusklassis õppiv Kalder. Kui firma Raitwood aga jah-sõna andis, polnud järgmistega enam muret. Nagu näitas noormehe juba varem spordi jaoks toetuste küsimise kogemus, ei tasunud firmadelt küsida raha, vaid materjale.
Teave internetist
Kalder hindab ruumi remondi ja mööbli maksumuseks umbes 50 000 krooni (3200 eurot).
Tööd oli palju ja ära tehti see seitsmekesi. Maha tuli võtta mõned vaheseinad, ehitada karkassid ja kinni naelutada puitlipid – viimast said tegema tulla ka tüdrukud. Tööd tehti õhtuti pärast kooli ning kodutööde tegemine jäi nädalavahetusele, kui õppehoone uksed olid lukus.
Noormehed, kes polnud varem kuigi palju ehitustöödega kokku puutunud, said infot peamiselt internetist. Kalderi sõnul ei olnud raske aga töö, vaid kaaslaste motiveerimine, et kõik saaks ikka tehtud.
Täitsa ise
Kõrvalist abi saadi nii palju, et tööõpetuse õpetaja käis korra vaatamas ja andis mõned nõuanded. Elektritööd, mida noormehed poleks osanud ega tohtinudki teha, tegi ära kooli elektrik.
Tulemus on aga igati eeskujulik – puiduga kaetud laed ja seinad tekitavad pigem tunde mõnest turismitalust kui kooliruumist.
Üle jäänud materjalid ootavad aga järgmisi aktiviste, et korda teha näiteks rõivistu.