Karin Jaanson: tarvis on teada, kuhu oleme teel

SKP osakaal Eesti keskmisest 2008. aastal

FOTO: Graafika: TPM

Aasta on alanud hästi. Rõõmustavaid uudiseid majanduse kosumisest on rohkesti: tööstustoodang ja selle eksport kasvab, jaemüüjate käibed suurenevad jne. Majanduses toimuvat kajastab meedia enamjaolt riigikeskselt. Esiteks seetõttu, et üleriigiline statistika on operatiivsem kui maakonna oma, rääkimata linna tasandi statistikast.


Näiteks riigi sisemajanduse koguprodukti kohta saame kvartaliandmeid umbes kahe kuu möödudes, maakondade kõige värskemad andmed pärinevad 2008. aastast ja avaldati alles eelmise aasta oktoobris.

Ka on lihtsam rääkida riigist tervikuna kui ühest või teisest maakonnast, sest see eeldaks sisukamat analüüsi. Nii tulebki linna käekäiku hinnates kasutada kaudseid näitajad – tulumaksu laekumine, maksumaksjate ja turistide arv jne.

Head märgid

Häid uudiseid majanduse pisitasa toibumisest saabub juba ka Tartust. Et ettevõtjatel veidi paremini läheb, seda näitab asjaolu, et eelmise aasta augustikuust alates on järk-järgult suurenenud deklareeritava tulu maht, millelt linnale tulumaksu makstakse.

2009. aasta algusest alates vähenes iga kuu deklareeritav tulu pidevalt ja novembris maksti ettevõtetes töötasu kokku 13,3 protsenti vähem kui aasta alguses, 2010. aasta augustist alates on deklareeritud tulu aga kasvanud (võrreldes aasta algusega 8,9 protsenti).

Kosumist näitab seegi, et ettevõtete võlg linnale, mis tipphetkel ulatus 20,8 miljoni kroonini, vähenes aasta lõpuks 18,8 miljonile kroonile.


Kui riik ei oleks 2009. aastal kärpinud omavalitsustele laekuvat tulumaksu osa, oleks 61,9 miljoni kroonise vähenemise asemel tulumaksu laekunud 29,2 miljonit krooni vähem kui 2009. aastal.

Ka tööpuudus on 2010. aastal Tartus langenud – aasta lõpus oli töötuid 3372 ehk aasta algusega võrreldes 1758 võrra vähem. Samas on maksumaksjate arv suurenenud vaid 530 võrra, millest võib järeldada, et ametlik statistika tegelikku olukorda päris täpselt ei peegelda. Osa inimesi on välismaale tööle siirdunud, osa loobunud end töötuna arvel hoidmast, sest toetuse saamise aeg on läbi.

2010. aasta majutusstatistika kinnitab, et langustrend peatus aprillis ja turismisektor on taas tõusuteel. Aasta üheteistkümnel kuul ööbis Tartus 6,1 protsenti külastajaid rohkem kui aasta varem samal ajal. Kahjuks ei ole samas tempos suurenenud hotellipidajate ja muid teenuseid pakkuvate ettevõtete käive, sest nõrga nõudluse tõttu on hinnatase jätkuvalt madal.

Eestis on tervikpilt palju helgem. Ligi kaks korda kiiremini kasvas majutatute arv, seda just Tallinna külastajate 13,1-protsendise kasvu tõttu, millega Tallinn suurendas oma turuosa 53,1 protsendile kõigist Eestis majutatute hulgast.

Halastamatu rändepump

Piirkondade suurt erinevust arengus näitab seegi, et Harjumaa annab Eesti SKPst ligi 60 protsenti ja SKP elaniku kohta on Eesti keskmisest üle pooleteise korra suurem. Nii Harjumaa osakaalu suurenemine kui ka Harjumaa SKP kiirem kasv elaniku kohta Eesti keskmisega võrreldes on muutunud püsivaks.

Ülejäänud maakondade hulgas on Tartumaa ainuke maakond, kus on suudetud oma osakaalu Eesti majanduses kasvatada – eelkõige Tartu ülikoolide ja linna ettevõtete panuse ning siiani toetava tagamaa (Lõuna-Eesti) tõttu.

Viimased kümme aastat on Lõuna-Eesti maakondadest asunud Tartumaale elama igal aastal keskmiselt poolteist korda rohkem inimesi kui Tartumaalt Lõuna-Eestisse. Nii nagu kogu Eestis töötab rändepump halastamatult Tallinna suunas, nii töötab see ka Lõuna-Eestis ühtlaselt Tartu suunas. Elanike arvu ja paljude tegevuste alakriitilisust silmas pidades on aga selge, et vähemalt Tartu jaoks jääb tagamaa liialt väikeseks, et väljarännet Tallinna tasakaalustada.

Hästitoimivas riigis on piirkondade arengutasemete ühtlustamine väga tähtis. Nii on Euroopa Liidu regionaalpoliitika sihiks ühtlustada riikide arengutase (SKP elaniku kohta) 75 protsendile liikmesriikide keskmisest arengutasemest.

2008. aastal jäi SKP elaniku kohta alla 75 protsendi Euroopa keskmisest kaheksas riigis, Eesti nende hulgas. Euroopalikest väärtustest lähtudes peaks meie regionaalpoliitika lähtuma samast põhimõttest maakondade arengu toetamisel. Seda enam, et Eesti maakondade võrdlus näitab, et meil on viieteistkümnest maakonnast kolmeteistkümnes SKP elaniku kohta alla 75 protsendi Eesti keskmisest. Eesti siseränne näitab selgelt, mis on sellise ebaühtluse tagajärjed.

Maailma praktika on näidanud, et riikide edu sõltub paljuski hästi toimivast haldussüsteemist ja riigi orienteeritusest tulevikku. Eesti puhul ei saa üle ega ümber haldusreformi, majanduse fokuseerimise ja teenindussektori kasvu vajalikkusest.

Haldusreformi sisuks peab olema maakonnakeskuste tugevdamine ja riigivõimu detsentraliseerimine, et arendada vajalik taristu ettevõtluse kasvuks. See on möödapääsmatu vältimaks maapiirkondade täielikku hääbumist. Ränne Eesti maakondade vahel muutub tasakaalustatuks vaid siis, kui eneseteostuse võimalused on olemas ka väljaspool Tallinna ja Tartut.

Kuhu oleme teel?

Ekspordi suurendamise vajadusele ei vaidle keegi vastu, kuid ühest päästerõngast on siiski vähe. Vaja on suurendada siseturu nõudlust ja seda on võimalik saavutada suuremat lisandväärtust andvate töökohtade (kus palgatase on praegusest kõrgem) ja uute töökohtade loomise abil teenindussektorisse.

Töökoha olemasolu loob inimesele kindlus- ja perspektiivitunde. Riigi roll on koondada oma raha potentsiaaliga tegevusvaldkondadele. Valikute tegemine on paratamatu, kui soovime ülimalt konkurentsitihedas maailmas läbi lüüa. Vajaliku tööjõu koolitamine, tootearendus ja uutele turgudele sisenemine nõuab kulutusi ning maailmatasemel teadmisi ja kompetentsust. Killustatus eri valdkondade vahel jätab tulemuse keskpäraseks.

Praegu jääbki vähegi keerukam ja tõsisem ettevõtmine vajaliku hulga väga heade spetsialistide puudumise taha.

Arenenud maailmas kasvab teenindussektor palju kiiremini kui tootmissektor. Nüüdset suurt tööpuudust on võimalik maksupoliitika abil märkimisväärselt vähendada. On vaja motiveerida inimesi tarbima rohkem teenuseid ja seeläbi ka oma elu mugavamaks muutma. Näiteks madalad käibemaksumäärad toitlustuses, majutuses ja mujal suurendavad nõudlust nende teenuste järele ja kokkuvõttes suureneb töökohtade arv. Riik küll kaotab osa käibemaksust, kuid teenib uute töökohtade pealt ja ära jäävad toetused töötutele.

Teadmata, kuhu oleme teel ehk tulevikusihte seadmata jääme veel väga pikaks ajaks väikese sissetuleku ja suure tööpuudusega maaks ning kunagi kauges tulevikus hakkab koitma ka linnriigi Tallinna aeg.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles