Tartus arstiks õppiv Kris Lutter on kahel suvel Soomes praktikal käinud, ja kuigi algul oli võõras keelekeskkonnas hakkamasaamine hirmutav, kaalub ta nüüd pärast lõpetamist just Soome tööle asumist.
Arstitudengid vaatavad varakult Soome poole
24. jaanuar 2011, 18:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult jõuan ma veel ümber mõelda, aga praegu arvan küll, et ma ei jää Eestisse, ütleb viienda kursuse arstitudeng Kris Lutter.
Kris Lutter läks esimest korda Vaasa keskhaiglasse praktikale pärast kolmandat kursust, kuna Eestis arstitudengeile pärast kolmandat aastat praktikat ei võimaldata. Seal sattus ta mitmekülgsest töökogemusest nii suurde vaimustusse, et pidas hiljem oma kursusel maha Soome mineku õhutuskõne.
«Mitu mu tuttavat arstitudengit tuli järgmisel suvel kaasa,» meenutab ta. «Selgi aastal rebin endale seltsi ühe rühmaõe…»
Lutter ütleb, et Soomes on abiarstide süsteem juba nii kaua töötanud, et neljanda või viienda aasta arstitudengit võetaksegi seal nagu noort kolleegi, kes on võimeline ise mõtlema. Haiglad on noori täis.
«Eestis on arstitudeng veel madalam kui muru,» sõnab ta ja on uhke selle üle, et Vaasa keskhaiglas on ta saanud juba patsiente vastu võtta ja diagnoose panna, lõikustel assisteerida, sünnimärke lõigata, haavu õmmelda… Vaasasse oodataksegi teda nüüd tagasi.
Popid soome ja rootsi keel
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan Joel Starkopf märgib, et õnneks lubab meie tervishoiukorralduse seaduse parandus Eesti üliõpilasel nüüd samuti arsti abina tervishoiuteenust osutama hakata.
Kui paljudes kohtades neid abikäsi vaja läheb ja milliseid ülesandeid on võimalik tudengist arsti abile usaldada, pole veel selge.
Oma tulevikku planeeriv Kris Lutter on teisalt nõus, et kuna ta elab ja õpib siin, on tal kohustus Eesti ees, ning loomulikult tahaks ta kunagi ka siin töötada. Aga et ta on noor, siis on talle tähtis kindlustatuse tunde saavutamine ning seepärast valib ta koha, kus on parem olla.
Tartu Ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse osakonna lektor Margit Kuusk ütleb, et kui ta oma hiljutiste soome keele rühmade peale mõtleb, siis tõesti – sügisel oli neis üle poole arstitudengeid. «Enamik arstiteaduskonna üliõpilasi on väga motiveeritud, nad võtavad keeleõpet tõsiselt,» lisab ta.
Kris Lutter sõnab, et kuna ta saab soome keelega juba hästi hakkama, pani ta end sügisel kirja hoopis rootsi keele kursustele, sest Vaasa, kus ta suviti töötab, on kakskeelne linn.
Tartu Rahvaülikooli ja Avatud Hariduse Liidu rootsi keele õpetaja Kristel Vaino märgib, et meditsiini õppivad tudengid on temagi kursustel usinad, aga sugugi mitte kõik ei hau Eestist lahkumise plaane.
«Välismaal käiakse end ka täiendamas,» sõnab ta. «Mõned on tulnud keelt õppima soovist välismaa partneritega koos teadust teha või erialakirjandust lugeda. Tegelikult läbib seda põlvkonda pigem see joon, et soovitakse küll maailma näha ja praktikat saada, kuid siiski Eestisse tagasi tulla.»
Viienda kursuse arstitudeng Indrek Benno sõnab, et tema ei kujuta ette pikemaks ajaks välismaale tööle minemist, aga on üsna kindel, et mõne kuu või aasta soovib ta välisriigis praktiseerida küll.
Läinud suvel viibis ta Soomes Kotka keskhaiglas, kus sai oma teadmisi ja oskusi võrrelda teiste riikide tudengitega. «Eestlased ei ole seal ainsad. Üks sakslanna ütles mulle, et isegi Euroopa suurimast riigist tasub käia Soomes praktikal,» meenutab Indrek Benno.
Dekaan Joel Starkopfi meelest tähendab arstitudengite Soome-vaimustus sisuliselt seda, et Soomes ei jätku personali, kuna nende arstid lähevad omakorda ära tööle teistesse riikidesse.
«Ma arvan, et patsiendid käiksid meelsamini ikka arsti kui üliõpilase juures. See ei ole asi, millega riik võiks kelkida,» sõnab ta.
Starkopf lisab, et üleöö ei muutu ükski neljanda või viienda kursuse tudeng kogenud arstiks, isegi Soomes mitte. «Siin on ka varjukülgi. Ma tean noori, kes on väga tõsiselt üle elanud seda, et neil ei ole piisavalt teadmisi ega oskusi, et niisugust vastutuskoormat nii varakult kandma hakata,» räägib ta.
Pooled juba läinud?
Anonüümseks jääda sooviv ja Tartu Ülikooli Kliinikumis oma teist residentuuriaastat tegev noor meesarst käib kaks korda kuus nädalavahetustel Kotka polikliinikus üldarstina valves. Ta ütleb, et need kursusekaaslased, kellele ei jätkunud lõpetamisaastal residentuurikohta, on enamasti kõik Soomes.
«Hea, et te sellest kirjutate, see on väga tõsine probleem,» rõhutab ta. «Ei ole ju normaalne, et arstikursus lõpetab ja pool sellest kolib kohe ära.»
Kas Eesti riik loobib raha tuulde, koolitades arste, kes valmistuvad juba oma õppimise ajal Eestist lahkuma?
Arstiteaduskonna dekaan Joel Starkopf ütleb selle peale, et kuigi tõetera näib siin peituvat, on teema siiski mitmes mõttes üle võimendatud.
Dekaani meelest on loomulikult kahetsusväärne, kui arstiteaduskonna lõpetanud lähevad Eestist ära, aga tema sõnul kohtab paljudel erialadel mujalgi, et ebakindlamatest piirkondadest liigub tööjõud rikkamatesse riikidesse.
«Ülikooli ülesanne on koolitada võimalikult hea tasemega arste. Paraku ei taga ülikool töökohti,» sõnab Starkopf. «Küsimus on ikkagi tervishoiukorralduses, haridus- ja regionaalpoliitikas.»
Mis puutub residentuurikohtade nappusesse – kui igal aastal võetakse arstiõppesse vastu 140 huvilist, ei tähenda see veel, et samal aastal saaks diplomi kätte niisama palju üliõpilasi. Mõni katkestab, mõni jääb lapsega koju. Lõpetanute arvu on dekaani sõnul raske prognoosida ja residentuurikohtigi keeruline tellida.
«Kui meil oli eelmisel aastal kõigi aegade suurim lõpetanute arv, 160, siis loomulikult jäi neile 120 residentuurikohast väheks,» selgitab ta. «Tänavu prognoosime 110 lõpetajat, residentuurikohti on aga 125. Me loodame väga, et eelmiste aastate lõpetajad tulevad uuesti kandideerima.»
Starkopf ei arva, et tuleks teha kõik mis võimalik, et inimesed Eestist ära ei läheks. «Kõik, mis oleme Eesti meditsiinis viimase 20 aasta jooksul arendanud, on tegelikult välisriikidest kogutud kogemuste, teadmiste ja oskuste summa. Küsimuseks jääb, kas nad tulevad Eestisse tagasi.»
Diskussiooni pälvib tema arvates hoopis see, kuidas tagada arstiabi madala asustustihedusega piirkondades.
«Arste ei jätku Läänemaale või Peipsi äärde mitte sellepärast, et neid siin piisavalt ei oleks, vaid sellepärast, et neis Eesti piirkondades ei ole noorel inimesel atraktiivne töötada,» sõnab Joel Starkopf. «Seda tuleb stimuleerida – töötad ääremaal, saad kahekordse palga! Põhjamaad teevad nii. Ja just sinna lähevadki lõpuks ka meie eestlased.»
--------------------------------------------------------
Minister: avatus hoiab rohkem kui suletus
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas (pildil) ütleb, et arstid on osa meie tippintelligentsist ning väike rahvas tahaks ju ikka paremaid tütreid ja poegi kiivalt oma kõhu all hoida.
«Aga samas oleme huvitatud sellestki, et meie parematel tütardel ja poegadel oleksid head sidemed väljaspool kodumaad ning et nad käiksid seal kogemusi omandamas ja tuleksid ikka koju tagasi,» arutleb ta. «Võõrkeelte õppimises ei saa küll tonti näha, sest naabrite keelte õppimine on normaalne. Kahju ainult, et me läti ja vene keelt nii vähe õpime. Kui hakkame aga nüüd otsima kramplikult väljapääsu suletud ühiskonnast või sundsuunamisest, siis on see noatera peal käimine. Avatus hoiab noori rohkem kodus kui suletus.»
Tõnis Lukas ei näe pilti sugugi mustades toonides. Pigem usub ta, et õppivate arstide huvi kodumaal tööd saada on suur, ning tuletab meelde, et arsti kutsekindlus on viimastel aegadel tõusnud. Arstiks tahetakse õppida ja arstina soovitakse ka tööle jääda. (TPM)