Näitlejale paistab tema käidud tee kohati imelik

Evald Aavik (pildil veel 69) meenutab oma pool sajandit väldanud ning jätkuvat tegevust teatris ja filminduses.

FOTO: Sille Annuk

Härra Vanemuine, arhitekt Matteus, inspitsient, parteisekretär, jaroslavlane... Küsimustele vastab kõiki neid rolle Tartu Uue Teatri lavastuses «Ird, K.» kehastav Evald Aavik, kes tegi esimesed sammud teatriteel Kaarel Irdi käe all.


Millist osa etendas Kaarel Ird teie elus?

Tänu Irdile olen teatris tänase päevani. 1961. aastal võttis Ird mind oma stuudiosse vastu. Kui olin vastuvõtukatsetel lugenud ette luuletused, ütles ta mulle, et tulgu ma neljapäeval. See tähendas, et ma olen vastu võetud.

Stuudios olin kolm aastat. Jõudsin kaasa teha kahes diplomilavastuses. Arbuzovi näidendis «Linn koidikul» mängisin panteist Aljonuškini ja «Suveöö unenäos» Oberoni, aga enne selle esietendust võeti mind sõjaväkke.

Millised osatäitmised olid vahetult pärast armeeteenistust?

Kaarel Ird on mulle kirjutanud kaks ilusat kirja. Ühe neist saatis ta mulle sõjaväkke. Ta ennustab selles mulle helget tulevikku – et kui ma tulen Vanemuisesse, on töökoht ja elamine olemas.
Pärast sõjaväge maandusin oma sünnilinnas Kuressaares. Helistati ja kutsuti Vanemuisesse. Teatri ühiselamus Kuperjanovi 54, tookord Heidemanni tänav, sain väikese toakese. Esimene roll oli 1966. aastal Epp Kaidu lavastatud Šteini «Leskmehes» Gena.

Umbes samal ajal leidis mind režissöör Jüri Müür, et hakata tegema filmi «Inimesed sõdurisinelis». Mängisin seal leitnant Aavat. Mul oli 31 võttepäeva, aga pärast kärpimist jäi filmi alles 11 päeva töö. Rikkaks ei saanud, aga see oli ikkagi lisasissetulek, sest näitlejate palgad olid tollal väga väikesed.

Irdi kirjale tagasi mõeldes... Ühel hommikul koputati mulle uksele ja ukse taga oli prillidega neiu ühe vanema mehega – hiljem kuulsin, et need olid isa ja tütar, Vanemuise orkestri keelpillimängija. Nad ütlesid mulle vene keeles: «Seltsimees Kõlar lubas selle toa meile.» Ma olin sunnitud välja kolima.
Kui palju on Ivar Põllu oma

autorilavastuses «Ird, K.» tabanud Kaarel Irdi ja tollase teatri olemust? Kas ta on võtnud väga palju fantaasiast?

Ei ole. Ma ei ütleks, et midagi on nihu läinud. Ivar on suure hulga materjali läbi töötanud ja väga hästi Irdi tabanud. Me vaatasime ka filme, mida noored näitlejad võib-olla ei olnudki näinud. See kõik aitas kaasa lavastuse õnnestumisele ja muidugi ka Nero Urke suurepärasele Irdi osa täitmisele.

Kas te peate ennast Irdi õpilaseks?

Ma ei pea ennast Irdi õpilaseks, sest ma ei õppinud ära Irdi omamoodi paarisrääkimist. Seda on ka Ivari lavastuses.

Paarisrääkimine on see, kui näitleja ütleb proovis teksti ja Ird räägib paralleelselt, ta paneb intonatsioonid paika, aga sellega kaotab näitleja iseseisva mõtlemisvõime. Kuid Ird ei ütelnud kahel päeval järjest ühesuguseid intonatsioone. Lavastaja võib näitleja niimoodi hulluks ajada.

Olete mänginud ka Tartu Uue Teatri lavastuses «Sadama võim». Kuidas see teater paistab seestpoolt?

Mu töö on palju resultatiivsem, kui mu ümber on meeldivad inimesed. Vanemuises seda kahjuks enam ei olnud. Mulle heideti Vanemuises ette, et miks mu osatäitmised filmides tulevad paremini välja kui teatris – aga teatris oli teine õhkkond!

Tartu Uus Teater on projektiteater, näitlejad on kõik ühekordse lepinguga. Ma imetlen näiteks Katrin Pärna Irdi-lavastuses – kas ta Vanemuises oleks selliseid rolle teinud?! See ongi Tartu Uue Teatri fenomen, et näitlejatel ei ole komplekse, silte, mis on mujal kaela riputatud. Selles teatris algab kõik alati uuesti, on ikka ja jälle puhas ja ilus.

Mida uut on tulemas kinolinale teie osalusel?

«Püha Tõnu kiusamine», kus ma kõnnin mööda kirikuseina üles, oleks ilus punkt minu filmitegemistes.

Ja teatris?

Üks peibutav pakkumine on Jaan Toomingalt, aga ma ei ole veel materjali näinud ja midagi kindlat ei oska öelda. Nii et lavastajad ei ole Aavikut veel päris ära unustanud. Aga kui sul on 70 turjal, ega siis ju enam suurt midagi loota ei ole. Hing võib olla veel küll noor, kuid...

Kas pikale näitlejateele tagasi vaadates on ka millestki kahju?

Mul on kahju, et kui ma 1994. aastal tulin Vanemuisesse tagasi, ei saanud ma näitlejakohta, sest oli otsustatud, et Aavik ei kõlba teatrisse näitlejaks. Ja siis ma maandusingi Vanemuise eluruumide majandusjuhatajaks.

Ma olin 53, kui ma tulin sellele ametikohale, ja ma olin 66, kui ma läksin – need on meesnäitleja kõige paremad eluaastad! Õnneks ma sain palgata puhkusi võtta ja paar filmigi sellel ajal ära teha. Näitleja teed on imelikud...

Tartu Uue Teatri «Ird, K.» tuleb täna kell 19 Genklubis vaatajate ette, et tähistada Evald Aaviku 70 aasta juubelit.

Evald Aavik
• Sündinud 24. jaanuaril 1941 Kuressaares.
• Oma lemmikrollideks senises loomingus peab ta teatrilavastustes Antsu («Laseb käele suud anda», 1969) ja Kotinõela («Külavahelaulud», 1972, mõlemad Vanemuises) ning filmides kellamees Jakot («Reigi õpetaja», 1977), Võõrast («Tuulte pesa», 1979), Bernhard Laipmanni («Jõulud Vigalas», 1980) ja Jakubit («Georgica», 1998).

 

Tagasi üles