Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2016/05/16/5392909t1hf85d.jpg)
Hurraa, ära tegime! Lõpuks ometi on Eestil üks võistlus, mis ei jää alla maailmakuulsa Tour de France’i legendaarseimatele etappidele, nagu näiteks möödunud neljapäevane tõus Mont Ventoux’le.
Seal oli rahvast raja ääres murdu, nii et velotuuri liider Chris Froome lendas teele trüginud fännide tõttu ees pidurdanud saatemootorrattale otsa ja maandus asfaldile. Sama tihedalt jagus pealtvaatajaid Rally Estonia reedeõhtuse linnakatse ajal Tartu tänavate äärde.
Võib ju ironiseerida, et vaadata jalgrattavõistlust on sama huvitav nagu vaadata muru kasvamist. Aga vaadata autode võidukihutamist? Kui kaine mõistusega mõelda, on seal vaadata ju veelgi vähem. Ei mingit mees mehe vastu vahetut heitlust nagu rattasõidus, lihtsalt värvikirevad autod regulaarse intervalliga sinust välkkiirelt mööda põrutamas. Isegi inimest ei ole näha. Ei mingeid pingutusest põhjustatud grimasse, ei mingit jalalihaste mängu, ei nina otsast tilkuvat higi ega kopsude lõõtsutamist nagu rattasõidus, lihtsalt neli ratast ja metallkere ning kohutav mootorimüra.
Ometi see kõik ei loe. Mullu augustis peeti Tartus jalgratturite maanteesõidu EM-võistlused ning tookordsed eraldistardist sõidud, mis sarnanevad kõige rohkem rallisõidu korraldusega, kulgesid Rally Estonia linnakatsega võrreldes sama hästi kui inimtühjadel tänavatel. Julgen kahelda, kas isegi ratturite maanteesõidu
MM-võistlused, kui need peetaks Tartus, suudaks meelitada raja äärde sama palju inimesi, nagu neid oli reede õhtul Tartus rallit jälgimas. Samas ei anna Rally Estoniat autospordi mastaabis kõrvutadagi MMi tähtsusega rattaspordis.
Põhjuse, miks autosport teeb publiku magnetina kõigile teistele aladele 1:0, on avanud Jürgen Ligi, kes neli aastat tagasi, rahandusministrina, ütles motospordi kohta: «Minu arust on tegemist barbaarse spordialaga.»
Tõsi, rehve kulub ja autosid puruneb seal hulgi. Eesti esisõitja Ott Tänakki on nii ühtesid kui teisi lõhkunud rohkem, kui suudab tavakodanik koos suguvõsaga terve elu jooksul. Eks selles rallisõidu võlu suuresti seisnegi, et äkki näeb üle katuse rullumist. Seepärast ohtlikud kohad enim vaatajaid meelitavadki. See oleks sama, kui inimesed läheks teivas- või suusahüppevõistlust vaatama lootuses, et järsku kukub keegi matist mööda või murrab kaela. Aga ei lähe ju.
Küllap pole õiglane kõiki rallifänne verejanus kahtlustada. Sest ega avariisid üleliia sageli juhtu. Pigem paelub paljusid see, mismoodi linnas ikkagi sajaga kimada. Ise seda ju teha ei saa ega või. Ju leidub meie seas tuhandeid, keda kõditab vaatepilt, kuidas mõned hullupööra kihutavad.
Sedasi täidab autosport tänuväärset rolli, rahuldades inimeste allasurutud barbaarseid tunge. Rattasport suudaks sama vaid juhul, kui ratturid saaks õiguse segavaid pealtvaatajaid rusikaga korrale kutsuda, nagu seda tegi Touri kaheksandal etapil Froome. Tegi õigustatult. Aga kahjuks sai selle eest trahvi – barbaarne oli.