Täna 75 aastat tagasi: rindelinnas Tartus hakkas taas ilmuma Postimees (1)

, keemik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Emajõe vabastatud lõunakalal asuti 1941. aasta juulis kohe välja andma Tartu traditsioonilist ajalehte Postimees, mille punavõimud olid poolt aasta tagasi sulgenud ja asendanud ajalehega Tartu Kommunist. Seda tegid vaprad mehed ajal, kui Vene suurtükimürsud lendasid üle toimetuse peade.

Emajõe vabastatud lõunakalal asuti 1941. aasta juulis kohe välja andma Tartu traditsioonilist ajalehte Postimees, mille punavõimud olid poolt aasta tagasi sulgenud ja asendanud ajalehega Tartu Kommunist. Seda tegid vaprad mehed ajal, kui Vene suurtükimürsud lendasid üle toimetuse peade.

1941. aasta 10. juulil, veel enne kui kui Saksa pealetungivad regulaarväed jõudsid Tartusse, võtsid kohalikud eestimeelsed partisaniüksused nn omakaitse näol Tartu Emajõe lõunakalda oma valdusse. Emajõe põhjakaldale jäid aga võimutsema punaaramee ja miilitsa üksused.

Tartust oli saanud ligi paariks nädalaks rindelinn, kus kuni 22. juulini kestsid Emajõe joonel lahingud. Lõunakalda linnaosa kaitsesid siis nii Eesti partisaniväed kui ka siia saabunud Saksa garnisoni sõdurid. Kogu selle aja vältel oli see Tartu linnaosa pidevalt venelaste kahuritule all, mille tulemusena hävis tules suur osa hooneist. Suhteliselt veelgi suurem jagu ülejõe linnaosast aga hävis otseselt punaväelaste ja nende käsilaste otsese hävitustöö tulemusena.

Sakslased aga ei üritanudki Emajõge forseerida ja nii lõppesid lahingud Tartus alles siis, kui toimus sakslaste uus pealetung kiiluna Võrtsjärve põhjakaldalt Mustvee suunas. Seni Emajõe põhjakaldal olnud vene sõjaväed ja nende kaasajooksikud jätsid siis Tartu põhjaosa maha, püüdes välja tungida juba moodustunud piiramisrõngast.

Trükikoda oli alles

11. juuli õhtu eel kogunesid Eesti Vabariigi aegse Postimehe vastutava peatoimetaja Jaan Kitzbrgi kutsel toimetuse kunagised liikmed Karl August Hindrey ja Arno Raag oma endisele töökohale Ülikooli tänavas. Kohale olid tulnud ka teiste Tartu ajakirjade toimetajad ja korrespondendid August Oinas, Arnold Pearand ning Viktor Männiste.

Jaan Kitzberg seletas kokkutulnuile lühidalt, et Tartu partisanide ülem major Kurg on andnud korralduse organiseerida Postimehe uuesti väljaandmist. Kujuures talle oli Kurg andnud volituse kasutada vajaduse korral kõiki Tartus säilinud trükikodasid ja kokku kutsuda ajakirjanikke, et Postimees saaks hakata ilmuma.

Laupäeva, 12. Juuli hommikul asuski Postimehe uuesti loodud toimetus tegevusse. Oinas oli juba kirjutanud lühikese juhtkirja. Hindreylt oli valmimas artikkel «Jubedast jubedam õppeaasta». Kitzberg oli lasknud ka mõned käsiladujad kohale kutsuda, kes ka kohe tööd alustasid.

Postimehe trükikoda oli õnneks tervenisti säilinud, kuigi lahkuvatel kommunistidel oli olnud kindel kava ka see hävitada. Lehe trükkimise ainuke takistus oli elektri puudumine. Nii ei saanud kasutada ladumismasinaid ega trükkimiseks rotatsiooni. Kiirpressile, mida oli võimalik käsivända abil käivitada, oli kunagi elektrimootor külge monteeritud, kuid nõnda, et seda oli hõlpus välja lülitada ja vänt taas külge panna. Nõnda oli ka lehe trükkimise probleem lahendatud.

Arno Raag tegi juba ettevalmistusi valminud materjali rühmitamiseks kahele leheküljele. Kohale oli saabunud oma tööd tegema ka Postimehe elupõline küljendaja August Linnas.

Tule all infot hankimas

Samas leiti, et ilmuvasse lehte on vaja veel lisada ka kõige värskemad Saksa sõjateated. Neid läks Kitzberg tooma Saksa rindestaabist, mis asus siis Vallikraavi tänavas Grant Hotelli ruumides. See käik oleks võinud Kitzbergile ja ka lehe ilmumisele saatuslikuks saada, sest tagasiteel toimetusse jäi ta Kroonuaia tänavas kahuritule alla, sai seal rängalt põrutada ning jõudis toimetusse tagasi rindeteadetega alles järgmise päeva hommikuks.

Siis aga selgus, et saadud rindeteated vajavad veel täpsustamist (olid kirjutatud lünklikult ja raskesti loetavas vanas saksa-gooti kirjas) Nii tuli võtta ette uus käik. Seekord läks Arno Raag. Saksa komentantuuri, mis asus nüüd Näituse väljakul. Naasnult sai ka sõjateade lõpuni tõlgitud ja laotud.

Leht võis minna kiirpressi, mille väntamiseks omakaitse mehi ülikooli varjendist trükikotta käsutati. Selle kõige tulemusena oli 13 juulil 1941. aastal Postimees nr 1 ilmunud.

Toimetuses arutati, et lehe väljaandmine iga päev osutub raskeks, seda pealegi rinde olukorras. Seetõttu otsustati, et leht ilmuks esialgu üle päeva.

Järgmise lehe numbri valmimise ajaks, 15. juuliks oli Saksa sõjaväeline välikomandantuur Tartu linnavõim juba Eesti omakaitselt üle võetnud, milliga oli alanud siin juba Saksa okupatsioon. Sellest olenevalt tuli valminud lehenumber esitada ka uutele võimudele eeltsenseerimiseks. Õnneks Postimehe esimestes numbrites Sksa tsensur midagi siiski ei kustutanud ega parandanud.

Pöördelise aja kajastused

Millest siis oli kirjutatud neis esimestes Postimehe numbrites? Peale rindesõjateadete ja oakaitse ning Saksa vlikomandandi korralduste ja määruste leidsid kajastust ülevaated ja meenutused pöördeliste päevade sündmustest Tartus ning selle ümbruses.

Pealkirjade all «Ülevaade ajaloolistest juulipäevadest Tartus» ja «Sini-must-valge sai uuesti eluõiguse» kirjutati, kuidas Tartu vabastati punasest hirmuvalitsusest ning sellest, «kuidas kerkisid vabastatud Tartus esimesed rahvuslipud», mil «rõõm võttis kõigil huulilt sõnad».

Rõõmusõnumite kõrval oli lehes ka masendavad read «Punase timukate metsikust veretööst Tartu vanglas», kus hukati ilma igasuguse eelneva uurimise ja kohtuotsusteta 192 vangi.

Oli ka tänuavaldus ja üleskuse kõigile Tartu kodanikele ja tuletõrjujatele, kes ennastohverdavalt olid tegutsenud oma kodulinna inimelude ja nende varanduse kaitsmisel tuleohu eest. Nii kaotasid neil saatusikel päevil Tartu tuletõrjujad 16 meest, lisaks oli arvukalt haavatuid, sest punaväelased suunasid oma kahuritule tahtlikult just kustususstöid tegevate meeste peale.

Kirjutati ka, et «Eesti ajalehed ilmuvad jälle». Kuna Lõuna-Eesti linnad Valga, Pärnu, Võru ja Viljandi vabanesid teisipäeval, 8. juulil, siis juba neljapäeval ilmusid ajalehed Valga Teataja ja Võrumaa Elu.

Postimehe esimese numbris on on ka teade, et nüüdsest peale valitseb Tartus jälle Kesk-Euroopa kellaaeg. Seega kõigil kodanikel tuli nüüd kella osutid punavõimude kehtestatud Moskva ajalt tunni võrra tagasi lükata .

Samas lehenumbris on ka Tartu maavanema korraldus omavalitsustele: kõik maakonna linna-ja vallavanemad, samuti ka nende abid, kes olid ametis 21. juunil 1940, peavad asuma oma endistele ametikohtadele ja võtma omavalitsuste juhtimine enda kätte.

Järgmises, 15. juuli Postimehe numbris ilmus teade, et «Tartu tänavate nimed on endistatud». Teatatakse, et kõik punavõimu poolt tänavate nimetuste muutused on tühistatud. Oli jälle Kindral Põdra tänav, Rüütli tänav ja Julius Kuperjanovi tänav.

Sama lehe numbris oli ka ära trükitud nüüd juba võimul oleva Saksa välikomendandi käskkiri okupatsioonirežiimi korralduste, käskude ja keeldudega.

Eesti võim sai neil saatuslikel juulipäevadel 75 aastat tagasi kehida Tartus väga lühikest aega – vaevalt kolm päeva. Nagu eeltooduist nähtub, jõuti selle aja jooksul Emajõe lõunakaldal korda saata siiski küllaltki palju. Siinjuures ei saa alahinnata ka Postimehe uuesti käivitamise tähtsust.

Kõigepealt annavad nad ajaloomaterjalina ülevaate Tartus toimunust. Teiseks saame avaldatud päevakäskude, korralduste ja käskkirjade abil selgust, kes oli Tartus tegelikult võimul ja millal mingi võimuorgan tegutses; rääkimata oma armastatud ajalehe ilmumise moraalsest mõjust linna jäänud elanikele ja linna kaitsel võitlejatele.

Artiklis on autor kasutatud Arno Raagi mälesusteraamatu «Kõuepilvede saatel» ja 1941. aastal ilmunud ajalehe Postimees materjale.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles