Lelude annetaja on hinges ilmarändur

See tilluke veoauto viib William Simonsi korraks tagasi lapsepõlve. Tema mängudes oli see maalriauto tähtsal kohal. Värvipotid autokastis on siiani alles ja nüüd muuseumis pikaks ajaks tallel. Foto: Kristjan Teedema

Kuninglikult halli habemega naerusuine William Simons kükitab sel nädalal mänguasjamuuseumile annetatud lelude kohal.

Lapsepõlvemälestusest härdunult haarab ta mudellennuki ja tuletab meelde päeva, mil ta seda kokku pani. Natuke liimi ja meelekindlust on kõik, mida tarvis, seletab Simons.

Sõjalennuki Boeing B-17 mudelversioon on mehele südamelähedane, sest sellise lennuki kahureid parandas Teise maailmasõja ajal Simonsi isa, kes hukkus tema lapsepõlves. Poiss oli alles aastane, kui vabatahtlikuna sõjas käinud isa sai 1950. aastal surma autoõnnetuses, mis oleks äärepealt võtnud ka Simonsi ja ta ema elu.

Simons tuli Eestisse neli aastat tagasi Tartu ülikooli õigusteaduskonda külalisprofessoriks, õppeaineks Ida-Euroopale keskenduv võrdlev õigus. Ta ise on lõpetanud eriala, mis seitsmekümnendate Ameerikas näis kummaline: Wisconsini osariigis sündinud mees õppis Nõukogude õigust. Sellele alale suunas teda Riiast pärit õppejõud, kes muu hulgas tegi Simonsile selgeks vene keele.