Veiko Sepp: mis aitaks rahvaarvul kasvada

Foto: TPM

On kahtlemata positiivne, et Tartu linnajuhid on tõstatanud küsimuse, kuidas suurendada linna elanike arvu.

Kuid lugedes abilinnapea Karin Jaansoni mõttearendust eelmise aasta Tartu Postimehes, pigem süvenevad kahtlused, kas omavalitsuse eestvedamisel tõepoolest suudetaks Tartu rahvaarvu suurendada.

Ja seda hoolimata mitmetest «õigetest» rõhuasetustest ja asjakohastest märksõnadest.
Alustada tuleks sellest, et linna pikaajalisi arengusuundi kirjeldav «Strateegia Tartu 2030» ei sea rahvastiku kasvu eesmärgiks. Kuigi võiks ja peaks. Elanike arvu kasvuga suurenevad näiteks linnaeelarve tulud ning ühes sellega võimalused arendada elukeskkonda ning suurendada avalike ja erasektori teenuste mitmekesisust.

Strateegias antakse ülevaade toimunud ja prognoositavatest rahvastikuprotsessidest, kuid rahvastikuarengu visiooni ja vastavaid mõõdetavaid eesmärke selles pole.

Tartu puhul oleks elanike arvu kasv eriti tähtis seetõttu, et see looks eeldused linnaruumi uuenemiseks kesklinna ja hiljem väljakujunenud linnaosade vahelises vööndis.

Jutt on eelkõige Ees-Kar­lo­vast, Ülejõe linnaosast Jaama tänava ja Emajõe vahel ning Supilinnast. Need kõik vajavad linnaruumi kvaliteedi parandamiseks hoonestuse tihendamist, paljude majade rekonstrueerimist, aga ka tugevalt amortiseerunud majade lammutamist ja asendamist uusehitistega.

Vajalik kursimuutus

Nüüd konkreetselt ja kriitiliselt abilinnapea artiklis sisalduvatest mõtetest. Esiteks on arengut pärssiv endale ja teistele sisendada, et Tartu arengu ja rahvaarvu kasvu pidurdajaks on «riigi nõrk regionaalpoliitika» ja Eesti «kõrget tsentraliseerituse taset toetav haldussüsteem».

See võib vabanduseks sobida Ida-Virumaal või Lasva vallas, kuid kindlasti mitte Tartus. Eesti inimarengu aruandes 2009 esitatud empiirilised andmed näitavad, et riigi avalikud poliitikad – nii regionaalarengu kui ka halduspoliitika – on Tartule loonud hulga eeliseid teiste Eesti linnade ja regioonide ees.

Olulisel määral on seejuures põhjuseks Tartu inimeste ja organisatsioonide, sh linnavalitsuse tublidus riigi loodud võimaluste ärakasutamisel. Seega on asjakohasem ja kasulikum küsida, miks hoolimata Tartu arengut toetavast riigi (regionaal)poliitikast Tartu rahvaarv ei kasva.

Teiseks, isegi kui see oleks nii, et linna rahvastiku arengu takistuseks on riigi poliitika, ei sobiks omavalitsuse juhtidel alustada sellest, mida keegi teine on halvasti teinud.

See tuleks võtta lihtsalt rahvaarvu suurendamisele suunatud arendustegevuse väliseks teguriks – sarnaselt tõsiasjaga, et Tartu ei ole miljonilinn ega ka mitte rahvusvaheline transpordisõlm, vaid Euroopa mastaabis väike ülikoolilinn, mille arenguvõimalused sõltuvad muu hulgas ka riigi tasandil tehtavatest otsustest.

Ohutunnet linnavalitsuse tegevuse tulemuslikkuse suhtes suurendab ka see, kui põhiülesanne Tartu rahvaarvu kasvu tagamisel sõnastatakse üksnes seoses Tartus sündinute õnneotsingutega, soovides need suunata kodulinna. Suletus on Tartu arengu probleem, mitte lahendus.

Seega oleks palju kasulikum proovida leida vastust küsimusele, mida teha, et ka mujal sündinud tuleksid Tartusse õnne otsima ja paljud neist siin seda ka leiaksid.

Milline võiks siis olla positiivne programm, kui tõepoolest soovitakse Tartu elanike arvu märkimisväärselt suurendada? Võimalikke lahendusi on loomulikult mitu. Et senine linnavalitsuse tegevus ei ole elanike arvu Tartus suurendanud, siis tuleb nõus olla abilinnapeaga, et vaja on tõsist kursimuutust.

Kasu on kindlasti abilinnapea väljapakutud tulevikku vaatava kultuuri juurutamisest. Õigupoolest on selline arusaam juba mitu aastat tagasi linna arengustrateegiasse kirjutatud.

Alustuseks võiks proovida tulevikku vaatamise kultuuri edendada linnavalitsuses ja linnavolikogus. Kui elanike arvu kasv on soovitav tulevik, peaks selline eesmärk sisalduma ka linna arengustrateegias. Samuti on vaja, et arusaam soovitavast tulevikust ei jääks üksnes paberile, vaid suunaks iga ametniku kui otsuse ettevalmistaja ning linnavalitsuse liikme ja voliniku kui otsuse vastuvõtja tegevust.

Veelgi parem oleks, kui linnavalitsuses ja volikogus juurduks nii tulevikku, olevikku kui ka minevikku vaatav terviklik maailmatunnetus.

Sellest on vähe abi

Loodetavasti välistab selline areng linnajuhtimises olukordi, kus ühelt poolt suurendatakse Tartu konkurentsivõimet Emajõe kaldapealseid põhjalikult rekonstrueerides, kuid mõnisada meetrit südalinna poole ei peeta sealsamas kaldapealsel terve suve jooksul vajalikuks vanadelt piiretelt jõemuda maha pesta.

Või siis kulutatakse palju raha Teatri Kodu rajamiseks, kuid seal teatri tegemiseks enam raha ei leita.

Vähe abi on sellest, kui abilinnapead ajalehes tulevikku vaatavad, nende alluvad kirjutavad aga ikkagi Toomemäe renoveerimise projekteerimistingimustesse, et «kasutada tuleb võimalikult odavaid materjale». Aastaid üksnes tulevikus nähtavat raudteejaama ei ole vaja Tartus kellelegi meelde tuletadagi.

Selge on, et niivõrd tõsiseks kursimuutuseks on vaja rohkemat kui linnajuhtide suunanäitamist ajaleheveergudel. Seda peavad toetama korralduslikud meetmed, mis administratiivsete regulatsioonide, aruandluse ja sanktsioonide kujul tagavad omavalitsuse otsuste läbimõtlemise nende ettevalmistamise ja vastuvõtmise ahelas.

Võib arvata, et vajalikuks osutub linnajuhtide ja ametnike täienduskoolitamine. Selliste meetmete rakendamine on linnavalitsuse ja volikogu pädevuses.

Kultuuriline nihe on küll tähtis, kuid mitte piisav selleks, et tagada Tartu rahvaarvu märkimisväärne kasv hoomatavas tulevikus.

Eesmärgi saavutamiseks tuleb esmalt konkretiseerida eesmärk ja vajalikud võtmemuutused ühiskonnas. Kui on eesmärk suurendada Tartu elanike arvu lähima kümne aasta jooksul näiteks viie tuhande inimese võrra, siis eeldab see umbes kahe tuhande uue töökoha tekkimist linna või selle lähiümbrusse.

Järelikult on linna rahvaarvu kasvatamise poliitika keskseks ülesandeks töökohtade – ja soovitatavalt hästi tasustatavate töökohtade – loomine.

Olemasolevast ei piisa

Seejärel tuleb vastata küsimusele, miks peaksid ettevõtted või muud organisatsioonid need töökohad looma nimelt Tartus. On liiga optimistlik jääda lootma sellele, et ettevõtjad, kapital ja kvalifitseeritud töötajad ise leiaksid üles Tartu «innovaatilise ettevõtluskeskkonna», kui selline kunagi siia peaks loodama.

See on väga konkurentsitihe turg, kus paljude maailma linnade eeldused end töökoha asukohti valivatele isikutele edukalt müüa on Tartu omadest paremad.

Tartu-sugune väike, mujal maailmas vähetuntud ja suhteliselt perifeerne linn vajab aktiivsemat ja keskendunumat lähenemist. Eelkõige on vaja leida inimesed, kes suudaksid tuua Tartusse ettevõtjad ja töötajad, keda siin praegu ei ole.

Senine linna juhtimine on näidanud, et Tartu linnavalitsusel puudub võimekus või siis tahe vajalikke tulemusi saavutada. Tartus juba tegutsevate ettevõtete ja muude organisatsioonide võimekusest väärtuslikke töökohti luua tõenäoliselt ei piisa. Nende motivatsioon osaleda tööturul konkureerivate uute tööandjate Tartusse meelitamises ei saa olla suur.

Linna elanike arvu märkimisväärne suurendamine lähima kümne aasta jooksul nõuab seega mitte niivõrd Tartus juba olemasolevate organisatsioonide koostööd, vaid täiesti uue ja eesmärgipärase organisatsiooni loomist.

Ülesanne ei ole lihtsate killast, kuid võiks olla linnavalitsusele hea tahtmise korral siiski jõukohane. Veelgi olulisem on, et see komplekteeritaks asjatundlike ja motiveeritud spetsialistidega, kes suudaksid linna arengu huvides talente meilt ja mujalt Tartusse tuua.

Kusagil maailmas on sellised spetsialistid kindlasti olemas, Tartus ja Eestis tõenäoliselt mitte. Nad tuleb üles otsida, anda neile võimalus Tartus oma oskusi rakendada ja selle eest ka konkurentsivõimelist tasu saada – näiteks tagades neile kindla proportsiooni lisanduvate töötajate arvelt linnale laekuvast tulumaksust. Seda loomulikult juhul, kui saavutatakse linna soovitud tulemused.

Kahtlemata ei saa sellises suhteliselt riskantses mudelis lõpuni kindel olla. Edu võimalus peaks olema aga siiski palju suurem võrreldes abilinnapea väljapakutuga: et nooruselinn – nii Tartut kehtivas arengustrateegias kirjeldatakse – peaks Hollandi Põhja-Brabandi regiooni eeskujul hakkama tulevikku teed rajama hoopis tervislikult vananeva linna pilti silme ees hoides.