/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
Eesti ajakirjade hulka on tulnud uues kuues Õu. Eesti Maastikuarhitektide Liidu väljaanne kannab järjekorranumbrit 3. Esimene tuli trükist kevadel 2009, teine aasta hiljem. Kõik kolm on toimetatud põhiliselt Tartus.
Õue täidab seekord koostegevus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tagantjärele vaadata, on kõigi kolme kuub ise karva. Võib arvata, et sellise kujunduse üks põhjusi on tegijate otsiv vaim ja arusaam, et välimusest tähtsam on sisu.
Seekord on lumivalgete kaante vahele mahtunud mõndagi koostegevuse teemal. Juttu on enamasti linnamaastikust, selle kasutamisest ja kujundamisest meil ja mujal, Võrust Tallinnani, Rakverest Berliinini.
Muu hulgas sõnastab Rootsis sündinud maastikuarhitekt Johan Paju maastikuarhitektuuri definitsiooni: «See on ellujäämise ja kontekstist arusaamise kunst.»
Välieluruumi ajakirja Õu eelmine, hallide kaantega number käsitles piire ja piiride ületamist. Ajakirjaga oli kaasas omaette köites ja umbes kolm korda paksem lisa, milles oli 223 mustvalget fotot jalakäijate piiretest Tallinnas. Esimene number oli tumeda öö karva kaanega, läbivaks teemaks kodustamine.
Ajakiri Õu, nr 3,
välja andnud Eesti Maastikuarhitektide Liit,
80 lk.