Jüri Kõre: tööränne – see on imetore

Jüri Kõre. Foto: Pm

Reede hilisõhtu Oslo lennujaamas. Pääsu Eesti Õhu lennukile saab oodata rahulikus jaamasopis. Võib süveneda oma mõtetesse või jälgida ilma ja inimesi. Enne Tallinna lendu avatakse väravad poolakatele, lennuk Gdanskisse on sõiduvalmis.

40–50-aastased mehed, kõik enam-vähem ühte riietumisstiili teksade-jopede ning spordikottidega. Neid ei ühenda ainult välimus, vaid ka näoilme. Silmadest vaatab vastu väsimus ja tülpimus. Küllap on selle taga ületunnid, kitsad elamisolud, võib-olla ka teatav eraldumus külmas põhjamaises ühiskonnas elamisest. Tallinna lennuki seltskond tundub palju erksam ja elavam. Aga kauaks?

Sotsiaalministeerium vaatles eestlaste välismaale töölemineku plaane ja sai tulemuseks 77 000. Kui liita see praegusele välismaal elavate või töötavate eestlaste  hulgale (umbes 130 000), saame häirivalt suure arvu.

Kindlasti ei lähe kõik ärasõidu otsustanud kodust päriselt ära, kindlasti jääb töölkäijatest pikemaks või alatiseks võõrsile elama vähemus. Kuid mida suurem on ühes või teises riigis seal sisseelanud kogukond, seda lihtsam on uute inimeste juurdetulek. Seega ei saa uuringu kommentaaridega (tööalane väljaränne, olgu tegu arstide, torumeeste või kalkunikitkujatega, pole Eestile probleem) ilma kriitikata nõustuda.

Väljaränne kasvab

Juba pea kaks aastakümmet pärast nõukoguliku sissekirjutuse kadumist pole meil korralikku rändestatistikat. Viimane enam-vähem mõistlikult kirjeldatud rändelaine oli ingerlaste Soome siirdumine 1980. aastate lõpul. Edasised andmed nii itta kui ka läände suundunute kohta on pigem eksperdihinnangud.

Seetõttu pole ka praegu mõtet vaielda rändearvude üle, ootame ära aasta lõpul tehtava rahvaloenduse. Kuid tendents, väljarände kasv, on vaieldamatu.

Suurus ehk kvantiteet on kindlasti paljude asjade hindamiseks tähtis. Aga rände puhul ei saa me saabujate ja lahkujate loendamise kõrval eirata sotsiaalseid mõjusid.

Meie noorte õppimine välismaal pälvib üldist heakskiitu. Aga kas välismaise, täiesti tundmatu ülikooli lõputunnistus on piisav soovituskiri tööandjale? Õppis välismaal, järelikult on aktiivne inimene, oskab keeli ja tunneb maailma. Aga mis tööd ta oskab teha?

Paraku see üldine haridusprofiil, erialad, mida meie noored välisülikoolides omandavad, kipub olema hirmus sarnane Eestis õpetatavatega: psühholoogia, politoloogia, antropoloogia…

Kas tuntud ülikooli politoloogidiplom annab eelise mõnes ministeeriumis nõunikukoha taotlejale? Minge nüüd, kuhu panna siis meie viisimetsad ja kalletammed!? Ja eesti keele õpetajat venekeelsesse kooli või kriminalisti politseiametisse tuleb otsida ikka armsast Tartu Ülikoolist ja riigikaitseakadeemiast.

Aga kui noort inimest sunnitakse erialavalikut läbi mõtlema mitte Eesti, vaid Euroopa kontekstis, siis on poli-toloog igal juhul eesti keele õpetajast perspektiivikam valik.

Mis sunnib rändama?

Ajakirjanikud on oma väljaütlemistes vabamad kui sotsiaalteadlased. Rohkem kui üks ajakirjanik on kunagise laulva revolutsiooni põlvkonna kohta kasutanud väljendit «kaotatud põlvkond».

Kasvanud 1990. aastatel enamasti kitsastes oludes. Näinud enda ümber massiliselt riiklikult organiseeritud rumalust. Nüüd, otsides kohta tööturul, tunnevad nad enda ees nähtamatut seina.

Lainetena üle Euroopa leviv info noortest eestlastest kui auto- või poevarastest, kord prostituutidest, siis narkomuuladest pole naljaasi. Isegi kui tegu on ullikestega, nagu vahel püütakse muljet jätta. Miks neid ullikesi siis nii arvukalt juurde tuleb?

Ränne näitab probleeme! Kui IT-firmade lobitöö ükskord vilja kannab ja praegusest vabamate reeglite järgi hakkab meile tulema lühikest kasvu, pilusilmadega varblastena sädistavaid arvutinohikuid, siis ei tähenda see ainult ja peamiselt, et oleme juba viie jõukaima riigi hulgas.

Ei, see räägib ühtlasi selle maailmanurga probleemidest. Kuni sinnamaani, et rahvarohkemal kontinendil on pruutidega hirmus kitsas käes! Töökoht ja hea palk on mehepojale oluline, aga veel võimsam jõud, mis ta rändama paneb, on naine!

Meie sotsiaalteadlased ei julge veel täiel häälel kaotatud põlvkonnast rääkida, kuid naabrid, lätlased, leedulased ja poolakad, ei ole nii tagasihoidlikud. Ja nad esitavad küsimuse kadunud põlvkonnast mitte ainult 1980. aastatel, vaid ka järgnevatel kümnenditel sündinute kohta. Praeguste teismeliste kohta, kelle üks või mõlemad vanemad töötavad ja/või elavad välismaal.

Vanemateta perekond

Eestis pole see teema täiesti tundmatu. 1990. aastatel oli peresid, kus vanemad läksid «kaduma» ja lapsed jäid omapead. Tallinnas Kopli liinidel ja mujalgi. Aga see nähtus polnud massiline. Pealegi on selliseid peresid, kus lapsi kasvatavad vanavanemad, kogu aeg olnud.

Meie Balti naabrite juures ja Poolas on selline vanemateta perekond tavaline.

Psühholoogia propageeris kunagi seisukohta, et täiskasvanute probleemid pärinevad lapsepõlvest, vähe õrnust ja emotsioone pakkuvatest külmadest ja ratsionaalsetest suhetest oma vanematega.

Nüüdsed internetipõhised suhted on ülepea ratsionaalsed, pole suurt vahet, kas sõprade või vanematega. Kuid seda laste ja vanemate lahuseluga paratamatult kaasnevat emotsionaalset aspekti pole ka meie naabrid veel palju uurinud. Nende tähelepanu on pälvinud koolistress ja kooli katkestamine, distsipliini ja vaba aja, rahakasutuse jm küsimused.

Muresid on palju. Ja enne, kui öelda, et tööränne, see on imetore, peame ütlema, et teame ka probleeme ja oleme valmis neid lahendama. Kas aga tegelikult teame ja oleme valmis?