Heljo Pikhof: kas viks laps on ka virge laps?

Heljo Pikhof. Foto: SDE

Meie lastel peab olema võimalus – nii pikapäevarühma käigus kui ka muidu – sportida ja huviringides käia, sellele ei vaidle keegi vastu. Iseäranis teretulnud on sedalaadi tegevus kooli omavahendite arvelt, lisab nüüd nii mõnigi omavalitsus. Koolide omatulu teenimises pole midagi halba, sekundeerib ka haridusministeerium.

Surve selleks on aga mitmel pool nõnda suureks paisunud, et sund üürida välja näiteks võimla kipub juba piirama koolilaste endi sportimist. Ent see mure ei ole ministeeriumiametnike kõrvu jõudnud, ja kui pole kuuldud, pole ka probleemi.

Kuum kartul pihus

Küll aga nägi pikapäevarühmade õiguslikus regulatsioonis ja rahastamises probleemi õiguskantsler, kes soovitas selle põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses üheselt sätestada. Et laste hädapäraseid vajadusi ei tohi kui kuuma kartulit pihust pihku veeretada, tuletasid meile omalt poolt meelde ka pedagoogid.

Õpetajate päeva paiku tehtud haridustöötajate liidu pöördumine kutsub riigi rahaga toetama nii pikapäevarühmi kui ka suurendama riigi osa, et kindlustada õpilastele tasuta klassi- ja kooliväline tegevus.

Ei ole ju saladus, et omavalitsuste suutlikkus pole kaugeltki ühesugune ning paraku taanduvad mõneski ääremaavallas kõik kolm pikapäevarühma eesmärki – õpiabi, huvitegevus ja järelevalvetuse ärahoidmine – pelgalt summas bussi ootamisele. Ja ehkki sotsiaalministeeriumi määrus näeb pikapäevarühma tarvis ette ka kehalist tegevust ja teist einekorda päevas, täidetakse seda määrust vaid kolmandikus küsitletud koolidest, tuvastas terviseamet kooliaasta algul.

Oleme üheülbastava riigivõimu aastakümnetega harjunud huviharidust või õppekavavälist tegevust pidama ehk millekski teisejärguliseks. Jah, kossutrennist puudumise eest ei kutsuta lapsevanemat kooli, muusikatunnist minema hiilimise eest ei alandata õpilase käitumishinnet. Ometi on huviharidus lapse arengu seisukohalt äärmiselt tähtis, vaat et võtmeküsimuski – eriti praegusajal.

Tummahamba ühiskond

Võimalus lugema ja kirjutama õppida on esiotsa veel igal lapsel, ja küllap ka kodu lähedal, ent võimalused looduselt saadud talendid särama lihvida erinevad paikkonniti ja elujärjeti nagu öö ja päev. Just neis asjus on ebaõiglus kõige karjuvam.

Lisaks on valimatu telekavahtimine ja arvutisõltuvus juba märgatavalt vähendanud noorte suulistki eneseväljendusoskust ja maha tampinud loovust üldse.

Tartu Ülikooli teenekas pedagoogikaõppejõud Larissa Vassiltšenko, kes on pikki aastaid uurinud teabe mõju lapsele, on leidnud kummastava-kurvastava võrdluse: praegusaja laps on kui tark koer – vaatab, saab kõigest aru, aga rääkida ei oska. Et lastes on aasta-aastalt loovust vähemaks jäänud, seda on paraku märganud ka paljud lasteaiaõpetajad.

Ekraanidega masinad annavad programmid ju ette, raamatu lugemine seevastu nõuab pingutust ning elu ja enese mõtestamine, saati selle väljendamine, on juba vägagi vaevarikas tegevus.

Mõnigi kord teevad oma lapsele karuteene ka eduusku vanemad, kes lapsele kõige paremat soovides tarivad ta eelkooli, koolikatsetele, eliitkooli, oodates lapselt vastutasuks ainult laitmatuid hindeid.

Tõsi ju on, rahvusvahelised PISA-testid näitavad, et meie lapsed saavad väga hea koolituse. Aga jutt käib standarditest, mis mõnes mõttes on kui rividrill – antagu mulle andeks. Viks laps, kes õpib vaid hinnete pärast ja vastutahtsi, ei pruugi olla ka vaimult virge.

Kui aga lapsele anda võimalus oma võimeid katsetada, võib vaist ta välja viia nii hiilgavate tulemusteni, nii et Eesti saab lõpuks ometi oma kauaigatsetud Nobeli auhinna kätte.

Püüelgem tasakaalu!

Loovust ja raamatutõdede tuupimist vastandada kah ei saa – ainuüksi «haigete geeniuste» õlul ühiskond ei püsi ja kõigile piiramatuid (kat­­setamis)võimalusi anda pole väikeriigile jõudumööda. Isegi maailma kõige rikkam riik heitleb juba aastakümneid siia-sinna, otsides oma nelja selgelt sõnastatud põhiväärtuse vahel habrast tasakaalu.

Kipub ju majanduslik tõhusus (ehk säästlikkus) pärssima hariduse kvaliteeti; viimane kui üks tee ei ole aga kunagi kõigile lahti ehk mõnel pool rohkeid valikuid pakkudes saab teisal kannatada võrdõiguslikkuse printsiip. Erinevalt Euroopa Liidu mullu valminud haridusstrateegiast pole USA loovust või innovaatilisust eraldi eesmärgiks seadnud, aga eks nemad seal jaksa ka helgemaid päid sisse osta.

Meie hariduse headus on seni püsinud väikerahva põlisväärtusil ja õpetaja missioonitundel. Küsitavaks tõusnud (kõrg)hariduse kvaliteet näitab aga selgesti, et kuigi kaua me vanast rasvast enam elada ei saa.

Jutud rahanappusest või poliitikute uitmõtted ei loksuta vajaduste ja võimaluste tasakaalu iseenesest paika. Esmalt on vaja sihid selgeks vaielda ehk eneselt küsida: millist Eestit me tahame? Selle eesmärgi saavutamine sõltub suuresti just hariduspoliitikast – et me ei peaks jäämagi omainimesi kahekümne viie kaupa võõrsilt tagasi ostma.