Tänu Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Soome Punase Risti vereteenistuse vahel sõlmitud kokkuleppele saavad Eesti elanikud liituda rahvusvahelise luuüdidoonorite registriga.
Kingitud tüvirakud võivad elu päästa
18. jaanuar 2011, 08:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõgeval raamatupidajana töötav Madleen Lõhmus sai oma verehaigusest jagu just tänu ühele mehele, kelle rakud Soome luuüdidoonorite registri vahendusel Eestisse jõudsid. «Nüüd olen ma terve inimene,» ütleb ta.
Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia- ja luuüdi siirdamise osakonna arst Ain Kaare noogutab. «Jah, mu patsient on nüüd täiesti terve inimene ja elab sellist elu, nagu ta elas enne,» sõnab ta.
Lootus vabatahtlikul
Madleen Lõhmusel ei ole õdesid ega vendi ja see tähendas, et ta võis loota ainult kusagil maailmas elavale vabatahtlikule, kelle luuüdirakud tema omadega sobiksid. Õnneks leidus selline inimene.
Nüüd on ka Eesti inimestel võimalik samamoodi aidata kedagi teist kusagil teises riigis. Luuüdi siirdamist vajavad patsiendid, kes põevad ägedaid lümfisüsteemi- ja vereloomehaigusi.
Kaare selgitab, et maailmas on ligi 15 miljonit vabatahtlikku luuüdidoonorit ja eri riikide doonorite registrid on liitunud ühtseks võrgustikuks. Tänu sellele kokkuleppele on soomlaste registris neli eestlasest doonorit, kes on ise uurinud, kuidas selleks saada.
«Ei ole vahet, kas luuüdidoonorite koesobivuse andmed on arvutis Tartus, Tallinnas või Helsingis,» sõnab Kaare. «Doonoriks olemine põhineb ju eelkõige soovil aidata teist inimest – vahet pole, mis riigis abivajaja elab. Eesti ise on niisuguse registri loomiseks liiga väike.»
Kaare märgib, et luuüdidoonoriks sobib terve inimene vanuses 18–40 aastat. Täpsemat infot saab netiaadressilt www.kliinikum.ee/luuydi.
Rikas andmepank
Pärast esimeste küsimustike täitmist võetakse doonorikandidaadilt vereproov koesobivuse antigeenide määramiseks ja tulemused saadetakse Soome luuüdidoonorite registrisse, mis kujutabki endast üht suurt andmebaasi.
Luuüdi loovutamiseks läheb siis, kui mõne riigi arst otsustab, et just see eestlasest doonor on tema patsiendile parim. Eestlaste liitumine registriga avardab sobivate doonorite leidmise võimalusi.
Ain Kaare ütleb, et igal aastal jääb siingi luuüdi siirdamata just selle pärast, et sobivat doonorit ei ole. «Meil on praegu kaks niisugust patsienti, kelle puhul on teada, et maailmas on neile ehk üks sobiv kandidaat,» ütleb ta.
Tartu Ülikooli Kliinikum on Soome luuüdidoonorite registriga koostööd teinud 2005. aastast alates. Sellest ajast kuni tänaseni on Tartus doonoreilt saadud luuüdi siiratud 64 korral. 40 juhul sai see teoks just tänu Soome luuüdidoonorite registri vahendusele.
Esimene allogeenne ehk doonorilt saadud vereloometüvirakkude siirdamine tehti Eestis Tartu Ülikooli Kliinikumis 1995. aastal.