350 peamiselt naissoost spordisõpra kogunesid täna pärastlõunal Tähtvere spordiparki, et läbida väidetavalt maailma kõige lõbusam jooks. Lõbusaks tegi jooksu asjaolu, et neljal korral puistati osalejad üle rohke värvipulbriga.
Galerii: Tähtvere spordipargis peeti meeleolukat värvipulbrijooksu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõuna-Eestit räsivad tugevad tuulehood sundisid korraldajaid esialgseid plaane korrigeerima ehk kui algselt pidanuks jooks kulgema ka Emajõeäärsel paplialleel, siis osalejate turvalisuse huvides sellest plaanist loobuti ning viis kilomeetrit keerutati läbi Tähtvere spordipargis. Sellest polnud aga erilist lugu, sest roosat, rohelist, kollast ja sinist pulbrit said kõik jooksjad kaela rohkem kui küll.
Kuigi võistlusmoment polnud ürituse juures mõistagi kuigi oluline, ei hakanud täna esimesena finišisse jõudnud Kristiina Viira end tagasi hoidma ja lippas distantsi täiel hool läbi. Ka mullu jooksust osa võtnud Viira naeris, et kuna finišis oli teda ootamas elukaaslane, siis tahtis ta lihtsalt enne vihmasadu ruttu tema juurde jõuda.
«Aga muidugi lisab värv palju juurde, naised armastavad värve, värvid teevad rõõmsaks ja paljud kirjutasid Facebookis, et osalevad isegi siis, kui vihma peaks sadama,» märkis Viira.
Ka mõni aeg hiljem pärale jõudnud Kristiina Sardis ja Kätlin Merisalu jäid üritusega väga rahule, kuigi vastutuul võttis vähemalt Merisalu päris korralikult võhmale. Piigade sõnul oli asja juures peamine, et oli lõbus. «Kui saab koos sõbrannaga kvaliteetaega veeta, siis miks mitte,» lisas Paidest pärit Merisalu, kelle ninaots oli jooksu järel vallatult roosaks muutunud.
Lausa Valgamaalt Taheva vallast kohale sõitnud Riiko Kaseoru käest sai aga päritud, miks siis mehi nii vähe rajal näha oli – kas tugevam sugupool kardab taolistel üritustel osaleda? Kaseorg arvas, et ei karda, kuid mugavus on see, mis võiks selles kontekstis märksõnaks olla.
«Kõige raskem etapp on diivanilt püsti saamine ja botaste jalga ajamine,» nentis Kaseorg. Ürituse võttis ta aga kokku nii nagu ilmselt ka kõik ülejäänud kolm ja poolsada osalenut: väga äge oli!