/nginx/o/2011/01/16/499452t1he47f.jpg)
Läinud reedel, kui Eestis oli viimast päeva kõrvuti euroga käibel kroon, ohkasid kaupmehed Tartu turuhoones kergendusega: «Ometi ei pea enam läbisegi kahes rahas arveldama.» Ohkasid veel teist kordagi: «Natuke kahju on ka.»
Kauplejatel lõppes pankade mängimise aeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased kaks nädalat paljuski ka rahavahetaja rollis olnud kaupmehed pelgasid alguses, et euro ja krooni samal ajal käibeloleku viimane päev kujuneb osturalliks kroonidega.
Ometi oli suurem kroonide eest ostmine ära kohe aasta alguses.
Kiire algus
«Tundub, et inimesed kulutasid esimesel võimalusel oma kroonid ära. Viimastel päevadel on kroonides väga vähe makstud,» ütleb Kuusiku talu köögivilja müüja Salme Kivi.
«Ongi kohe kergem,» lisab ta rõõmsalt, sest vaheldumisi eurodes ja kroonides arveldamine võib Kivi sõnul müüja pea parajalt sassi ajada, eriti kui pole kassaaparaati, mis automaatselt hinnad ja tagastusraha kokku lööb.
Kivi laual on ka eurokalkulaator, kuid seda ta ei kasuta. «Kuni ma midagi sisse jõuan toksida, on inimene juba läinud,» põhjendab ta. Selle asemel on Kivi kirjutanud paberilehele ükshaaval välja 1–50 kroonini kõigi hindade väärtuse eurodes.
Napid kroonid
Lihamüüja Silvi All võtab sahtlist mõned kahekümneviiesed, kümnesed ja ühe kahekroonise. «137 krooni,» loeb ta kokku rohkem kui poole päevaga kogunenud kroonid. «Seda on väga vähe võrreldes esimese nädalaga, kui maksti ikka ka 500-kroonistega,» lausub ta.
Just siis, kui napid kroonid on sahtlisse tagasi pandud, lisab turule vorsti ostma tulnud Tiina Sarjas kroonikassasse veel mõne krooni.
«Ega ma sellepärast turule ja poodi ei tulnud, et veel viimast päeva kroone kulutada. Neid saab pangas ka vahetada,» ütleb Sarjas. «Aga vaatasin, et sattus parajalt peenraha olema, ning maksan siis juba kroonides, kui võimalus on,» selgitab ta.
Pensionär Asta Arumets otsib lihamüüjale rahakotist aga euromünte. «Oi, kroonid on mul ammu otsas,» ütleb Arumets ja räägib, et kasutab juba pensionipäevast, 5. jaanuarist alates vaid eurosid.
Arumets tunnistab, et esialgu ehmatas eurodes pensioni saamine päris ära.
«Aga siis arvutasin aparaadi peal ära, et tuleb välja küll. Meie, vanad inimesed, juba oskame arvestada,» ütleb ta ja ruttab edasi.
Turul mune müüv Urve Kukk räägib, et müüjale ei olegi kõige raskem see, kuidas kiirelt summat ühte või teise valuutasse arvutada, vaid hoopis see, et inimesed oma euroga seotud pahameele sageli müüja peal välja elavad.
«Mina olen süüdi selles, et numbrid eurodel on väiksed. Mina olen süüdi selles, et hinnad on harjumatud. Mina olen süüdi selles, et Eestis üleüldse euro käibele tuli,» loetleb Kukk ja laiutab käsi. «Aga tegelikult olen mina ju kõigest müüja.»
Samasugune pahameel teeb Kuke kurvaks, kuid ta püüab mõistev olla.
Kõrvalleti juures paotab vanaproua oma rahakoti senditasku lahti ja teatab müüjale: «Mina ei näe, mis siin on. Otsige ise, mis teil vaja on.»
Ka Kukel on pea iga päev olukordi, kus inimene annab talle peotäie münte või siis lausa rahakoti, et müüja sealt ise õige raha otsiks. Pärast näitab müüja ostjale ette, mis mündid ta rahakotist võttis, et inimesel need meelde jääksid.
Grammike nukrust
Mõnikord satuvad inimesed köögiviljamüüja Salme Kivi sõnul aga tagastusraha arvestamisel nii hoogu, et unustavad kauba üldse kaasa võtta.
«Tähelepanu on rahal ja kaup läheb meelest. Siis ma jooksen inimesele järele ja otsin mööda turgu taga,» pajatab ta naerdes.
50 aastat kaubanduses töötanud lihamüüja Silvi All nendib, et müüjale on lihtsam, et edaspidi käib arveldamine vaid eurodes. Kuid emotsionaalselt on ikkagi pisut nukker oma rahal minna lasta. «Aga eks see on rohkem tänase, krooni matuste päeva tunne. Hiljem mõtled selles rahas, mis on, mitte ei ole kinni selles, mis oli,» lausub müüja.