Juhtkiri: libedus ei ole paratamatus

FOTO: SCANPIX

Vaevalt leidub inimest, kes ei tunnistaks, et rohke lumi on olnud katsumuseks tervele linnale. Päevast päeva, hommikul ja muul ajal kühveldasid lund maja- ja autoomanikud, linnatänavail mässasid sahad ja traktorid ning lumemäed ja -vallid muudkui kerkisid.


Külmade ilmadega püsisid jalakäijad üsna leplikud, olles tänulikud väljakaevatud käiguradade eest, mis küll sageli sundisid nuputama, kust edasi ja missugusest paigast üle tänava saab. Eelmisel nädalal saabunud sula aga tõi kaasa katsumusi, millega enam leppida ei saa.

Katustelt lume ja purikate koristus sundis ringe tegema ja jääkamakate vahel laveerima, paljudes kohtades kraaviks muutunud kitsad käiguteed üle labajala vees sumpama. Ometi võib neidki väntsutusi mõista ja põhjendada, mitte aga seda, et sula esimestel, neil kõige libedamatel päevadel nägi vaid harvades kohtades mõnd liiva- või killustikuviirgu. Peal lumepuder või vesi, all konarlik lausjää, sekka salakavala jääkirmega kaetud siledaid platse – ja seda kõike ka kesklinnas!

Tartu heakorraeeskirja kohaselt peavad kinnistute omanikud ja valdajad hoidma korras oma krundiga piirnevad kõnniteed ning talvel tähendab see ka libedusetõrjet, lume ja jää koristamist. Paraku on arusaamine sellest kohustusest üsnagi erinev – ühe hoone esine on eeskujulikult siledaks roogitud ja isegi mõni liivatera poetatud, selle kõrvalt aga algab jalakäija järjekordne kannatuste rada mööda libedaid jääkonarikke.

Kuna kõik omanikud ilmselt ei mõista, milline peab olema käidav tänav, on linnavalitsuse kohus seda meelde tuletada, kontrollida ja vajaduse korral karistada. Ja jutt ei ole siinkohal mõne memmekese aiatagusest alast vähekäidaval tänaval, mille eest peaks tingimata trahvikviitungi postkasti panema, vaid eeskätt suurte hoonete valdajaist.   

Läinudnädalane sula ei jää viimaseks, nagu ka sula kannul saabuv külm, mis muudab teeolud jalakäijatele eriti ohtlikuks. Linnavalitsus andis oma reedeses pressiteates teada, et tänavu on veetud 260 kantmeetrit liiva 70 kohta üle linna, nii et selle taha ei peaks libedusetõrje jääma.

Kuigi lumekoristus ja teede lahtiajamine on nõudnud palju raha, jõudu ja närvikulu, ei anna see ometi põhjust unustada kõnniteid, kus enamik tartlasi oma igapäevastel toimetamistel käima peab. Hoolimata sellest, et tartlasest jalakäija on harjunud olema suhteliselt vähenõudlik, kuna temale kui «väiksema ohu allikale» pole selles linnas kunagi eriti palju tähelepanu pööratud. Libedus ja jäämügarikud on aga oht inimese tervisele, võib-olla isegi elule ning seda ei saa enam allaheitlikult sallida. Seda enam, et rohi on olemas – kohusetunne ja liiv.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles