Olin seekordsel rattarallil ise üks noist kukkunuist. Meditsiinipunktis abi saades näis, nagu käiks läheduses sõda. Uusi vigaseid, põlved-puusad-küünarnukid verised või rangluu katki, tuli pidevalt juurde. Midagi tuleb ette võtta, et sellele veresaunale piir panna. Tänavuse võidusõidu aegu kuulsin, kuidas Tartu rattarallist räägitakse juba kui hakklihamasinast.
Lahendus, kuidas muuta Eesti üks põnevaim ja adrenaliinirohkeim massispordivõistlus ohutumaks, on lihtne. Suurtel rattavõistlustel kehtib teatavasti reegel, et kõik, kes kuuluvad gruppi, saavad võrdse aja. Mis siis, et lõpetasid grupi sabas 20 sekundit hiljem kui mehed grupi peas. Aga sellest veel ei piisa, et kahandada rattaralli ohtlikkust, sest võitlus ei käi aja peale, vaid koha nimel. Siit tuleb rattaralli korraldajal, klubil Tartu Maraton, astuda veel üks väike samm.