Ehkki õues valitseb suvekuumus, põud ja päästeamet hoiatab suure tuleohu eest looduses, on vees kasvavatel sääskedel-kihulastel tänavu hea aasta. Õhtuti tulevad putukad meelsasti inimese nahapinnale maiustama ja järele jätavad nad endast sügelevaid punne.
Putukatundja Urmas Tartese sõnul sõltub sääskede ja kihulaste arvukus kindlasti asukohast. Rohkem on neid seal, kus vastsed saavad hästi kasvada. Sääsk kasutab järglaste kasvatamisel tihtipeale ajutisi veekogusid, lompe ja üleujutatavaid alasid. «Soomaa on nende jaoks ideaalne koht,» tõi ta näite.
Kihulane seevastu paljuneb püsiveekogudes ja ei põlga ära ka vooluvett. Kuna Eestis on looduslikke veekogusid pea kõikjal, leidub ka kihulasi igal pool.
Sääskede arvukusele mõjus positiivselt kevadine suurvesi. Lund ei olnud küll palju, kuid madalamad kohad jäid korraks vee alla ja see oli vesi tihti maapinnale munevate sääskede veskile. Kihulaste populatsioon on järglaste kasvatamiskohti arvestades stabiilsem. «Tänavune aasta on vereimejatele keskmine või isegi hea.»
Verd on vereimejad kohastunud toiduks tarvitama seetõttu, et see on väga hea energiajook, tõdes Tartes. «Seda saab ka lihtsasti igalt poolt kätte.»
Hammustavad pinisejad tegutsevad meie kliimas peaasjalikult maikuust kuni septembrini. Nende kõrgaeg jääbki mai lõppu ja juuni alguseni. Pärast jaanipäeva jääb sääski-kihulasi tavaliselt vähemaks, seevastu kohtab siis rohkem parme.
Jahedatel suveöödel lõppeb mõnikord sääskede puremine. Tartese kinnitusel kehtib lendavate putukate puhul reegel, et 10-12 kraadi juures lõppeb nende aktiivne tegevus ja nad poevad peitu. Ka keskpäevast kuumust vereimejad väldivad, kuid üldiselt kasutavad nad siiski kõiki võimalusi, et «energiajook» kätte saada.
Looduslikke vaenlasi on kihulastel vähe ning põhiliselt satuvad nad teiste olendite toiduks vastsena veekogus. Maismaal langevad nad peamiselt ämblike ja teiste putukate saagiks, linnud neid ei püüa. «Küsimus on selles, kas sääski või kihulasi üldse tasub toiduks püüda,» sõnas Tartes. Raske on ette kujutada, kui palju peab lind nägema vaeva, et püüda kinni nii palju kihulasi, mis toiteväärtuselt vastaks näiteks ühele parmule.
Kihulaste ja sääskede vastu looduslikke vahendeid napib. «Üks selline on lõhnhein, mida Ameerika indiaanlased kasutasid sääskede vastu, aga kas meie inimene seda üldse ära tunneb,» arutles ta. Lisaks sellele pole taimedes toimeainete kontsentratsioon tihti piisavalt kõrge.
Lihtsam on Tartese hinnangul takistada putukate tegevust oma käitumisega. Kasutada paksemaid riideid, mis on soojal ajal veidi keerukas. Liikuda võib ka tuulisemates avaramates kohtades, kus sääsed-kihulased ei suuda nii hästi lennata.
Sääsemürki tasub kehale mõistlikus koguses peale panna alles siis, kui teisiti tõesti enam ei saa. «Aga koju jõudes tuleb kohe pesema minna, mürk kehal magama ei minda.»