Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Vastukaja: andke ometi mõlemad järele!

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Sirje Õim.
Sirje Õim. Foto: SCANPIX

Linnapea Urmas Kruuse võib kindel olla, et kui Tartu vaksalihoone ootesaali asi vähemalt vettpidava kokkuleppena enne valimisi reisijate kasuks ei lahene, mina oma häält enam Reformierakonnale ei anna.


Olen tartlane, kes sõidab keskmiselt kord nädalas rongiga Tallinna, ja seega ka isiklikult väga huvitatud, et reisijatel oleks normaalne ootehall, mis on ju Tartu vaksalis olemas. Mingi ajutine ehitis ei tohiks kõne allagi tulla, sest kõik me teame, mis omadus sellistel ehitistel on.

Ma arvan, et linnapea ei sõida eriti sageli rongiga Tallinna. Aga võiks sõita – hommikune kiirrong väljub Tartust kell 6.40 (+/-) ja on Tallinnas kell 9. Hommikuti on rong ees juba tükk aega varem, pole muud kui astu sisse.

Aga õhtuse rongiga on teine asi, eriti reede- ja pühapäevaõhtuse rongiga, mis väljub 19.54: see tuleb Tallinnast ja läheb kohe ka sinna tagasi. Vahel jääb Tartusse saabumisega mõni minut hiljaks või jõuad ise varem kohale. Ja külmal ajal tuulisel perroonil oodata on piinav, kuigi pea kohal on varikatus.

Staažikamate reisijate mälestuste järgi oli vaksalihoones lausa mitu ootesaali ja isegi väga populaarne restoran. See on nüüd küll stiilis «oo aegu ammuseid», aga ma tahtsin öelda, et Tartus on ilus ja funktsionaalne vaksalihoone, miks seda siis ei kasutata sellena, milleks ta on ehitatud.

Ja ette hoiatuseks: Tallinna kole jaamahoone pannakse kell 19 kinni, kuigi viimane Tallinna–Tartu rong (ja vahest teisigi) väljub reedel ja pühapäeval kell 20.09. Külmetasin seal lahtisel perroonil esimese lume ja kümnekraadise külma ajal, kui kõik rongid jäid vähemalt 30 minutit hiljaks. Nojah, aga see oli ju Tallinn, võiksime tartlastena üleolevalt öelda. Paraku pole Tartus isegi kella 19ni kusagil olla.

Ajakirjanduses kajastatu põhjal tekib vägisi mulje, et vaksalit nagu kana kitkuvad kaks isikut: linnapea Urmas Kruuse ja Rein Kilk Elikantest ehk vaksalihoone praegune omanik. Linnavalitsus ja linnapea peaksid ju olema terve praktilise mõistusega ja aru saama, et kui õigel ajal ei leidunud raha vaksali jaoks, siis nüüd tuleb kahjuks rohkem maksta – nagu iga asjaga, mida tõesti-tõesti endale tahad, aga õige aja maha magasid.

Ja ega Rein Kilk ka mingi pühak ole (ei saagi olla, kui oma äridega pinnal tahab püsida). Aga siiski meenutan üht aastatetagust Kilgi ütlust, mis puudutas vaksali ostu. Ta ütles umbes nii: mulle lihtsalt meeldib Tartule head teha. No nii…

Küll aga tegi mind ärevaks Tartu Postimehes (10.01) ilmunud kirjutis «Vaksali tunnel ootab kasutusluba». Seal teatab Eesti Raudtee avalike suhete juht Urmas Glase, et tunneli ja perrooni renoveerimistööd lõppesid eelmise aasta lõpus ja paigaldatud on invatõstuk. Oleks siiski korrektne märkida, et see puudutab vaid teist perrooni.

Tsiteeritakse Rein Kilki, et aasta lõpuks oli plaanis ka teine osa tunnelist koos tualettide ja piletikassaga korda teha, aga siis olla linnapea öelnud, et see ei sobi. Loodan, et ma saan valesti aru – ega ometi tualette ja piletikassat plaanita tunnelisse teha!? Või tahetakse need teha perroonile ja sõitjad ootavad rongi tunnelis? Siis sobiks siia küll peaministri tuntud hüüatus.

Omal ajal olid vaksali ootesaalis kassa(d) ja küllap ka WCd olemas. Ja kui Kilk plaanis vaksalihoonesse mingit lõbustusasutust, siis unistagu edasi – ei tea, kes sellisesse asukohta tuleks.

Oli sealkandis nii kümme aastat tagasi üks klubi, aga selle asemele ehitati korterid. Kuigi ka lõbustusasutuse tegemiseks jätkuks hoones ruumi küll ja küll, meile, reisijatele, piisab täiesti keskmisest ootesaalist.

Kaine mõistus ütleb, et mõlemale osapoolele on kasulikum kokkuleppele jõuda: Kilk annab natuke järele ja Kruuse linnavalitsus peab natuke rohkem maksma ning tartlased saaksid vaksali ootesaali tagasi.

Tagasi üles