Talvesõja fenomen pole enam võimalik

Meelis Kiili. Foto: Sille Annuk

Eelmise aasta lõpus asus Balti kaitsekolledžit juhtima brigaadikindral Meelis Kiili, kes on esimene eestlane kaitsekolledži ülema ametikohal.

Olete tartlastele tundmatu nimi. Kust te pärit olete?

Olen Virumaa mees, koolitee oli Kiviõlis, aga Tartu ei ole mulle võõras. Õppisin Eesti Põllumajanduse Akadeemias (praegune maaülikool – toim) elektriinseneriks.

Huvitav on see, et mul on see kolmas kord tulla siia hoonesse tagasi. 1991. aastal sain siit oma inseneridiplomi ja aastal 2000 vanemstaabiohvitseri kutse. Umbes kümneaastaste intervallidega olen selles hoones oma elukäiku jätkanud.

Ma olen abielus ja mul on kaks tütart – üks 23- ja teine 8-aastane. Abikaasa Silva on minuga kogu aeg kaasas käinud. Sõjaväelase elu ongi selline, et  liigume üsna palju ja see on ka tema karjääri ja elukorraldust üsna palju mõjutanud. Ta on pidanud tooma teatud ohvreid. Minu vanem tütar käis mööda maailma viies koolis, enne kui keskhariduse kätte sai.

Kuidas teie sõjaväekarjäär alguse sai?

Eks see oli unistuste teostamine. Olen tahtnud olla sõjaväelane kogu aeg, aga totalitaarse režiimi teenistuses polnud see mulle vastuvõetav. Tegin ülikooli ajal läbi kaheaastase ajateenistuse Pihkva oblastis, aga see, mis seal nägin, ei mõjutanud mu otsust tulla kaitseväkke.

Kui Eesti sai iseseisvaks, tuli teha valik inseneritöö ja sõjaväe vahel ning ma otsustasin teostada oma poisikeseunistuse.

Kuidas see unistus tekkis?

Ei oska öelda. See huvi oli lihtsalt olemas. Võib-olla mõjutas keskkond, kus ma üles kasvasin. Mulle ei meeldinud väga see rahvaste sõprus, mis Kiviõlis oli. Võib-olla mõjutas see, et olen keskmisest agressiivsema iseloomuga. Võib-olla mõjutas kirjandus. Kõige suuremat muljet avaldasid mulle küll Astrid Lindgreni raamatud, aga näiteks ka Henryk Sienkiewiczi «Ristirüütlid».  

Võib-olla mõjutas see, et vanaisa käis mul sõja läbi ja rääkis oma sõjalugusid. Kuigi ta ei heroiseerinud neid. Vastupidi, talle ei meeldinud see asi. Mul oli ka suur ajaloohuvi. Aga mis on ajalugu? Inimkonna ajalugu on sõdade ajalugu.

Mis kool on Balti kaitsekolledž?

Kui võrrelda seda mõne tsiviilõppeasutusega, siis see on täiskasvanute koolitus. Siia tulevad juba suhteliselt küpsed ja elu näinud inimesed. Sõjaline haridus on üldse jagatud nelja astmesse. On põhikursus, keskastme kursus. Kolmanda ja neljanda taseme saab siit koolist.

Siia ei tule juhuslikud inimesed, vaid väljavalitud. See on karjäärikool. Need, kes selle lõpetavad, saavad vastutusrikastele ametikohtadele. Staabiohvitserid, planeerijad. Oleme rahvusvaheline kool. 44 õppejõust on seitsmel doktorikraad.

Meil on praegu seitse rahvust esindatud. Mullu oli üks tudeng Uus-Meremaalt. On tudengeid piirkondadest, mis on poliitiliselt olulised. Gruusiast ja Ukrainast. NATO riikidest.

Mis on koolis aastatega muutunud?

Palju on muutunud. Meie riik ja kaitsevägi on küpsemaks saanud ning kolledž on suutnud nende arengutega kaasas käia. Isegi teatud määral neist ees olnud. Meil on olnud võimalus oma kontaktide kaudu osa saada kõikidest uutest suundadest, sest me saame oma partneritelt otse materjale.

Me oleme pideva muutusetsükli eesrinnas ja peamegi olema, sest valmistame ette ohvitsere, kes peavad minema neid muutusi ellu viima. Kuna me elame nii dünaamilises maailmas, siis me lihtsalt peame käima muutustega kaasas.

Kui oluline on kool Eestile ja Tartule?

Väga oluline. Aga mitte ainult Eestile. See on nii Läti kui Leedu ja kõikide meie partnerriikide jaoks oluline kool. Balti riikides alternatiivi ei ole. Kõik vanemohvitserid käivad siit läbi ja see tähendab, et me standardime nad. Meil ei ole erinevaid koolkondi. Me ei loo erinevaid kaitsevägesid.

Eesti kontekstis on tähtis ka see, et oleme üks paljude seas. Me ei saa eraldada Eesti julgeolekut üldisest julgeolekust. Selline fenomen, nagu kunagi oli Talvesõjas, ei ole enam võimalik. Meie julgeoleku garantii on olla üks paljude seast ehk kollektiivkaitse. NATO mõistes on see artikkel viis.
Siin õppides hakatakse seda perspektiivi palju selgemini nägema. Siin luuaks isiklikke sidemeid ja kontakte. Selliste võrgustike kaudu on võimalik teha ka riigile kasulikke otsuseid.

Tartu võiks seda potentsiaali märgatavalt paremini ära kasutada. Esiteks tuleb siia palju võõrast rahvast, kes teevad linnas sisseoste. Neil käivad külalised, kes lähevad ära ning räägivad ja tutvustavad Tartut. Praegu öeldakse, et Tartu on ühepäevalinn. Aga siin oleks vaja linnal ja ümberkaudsetel valdadel tihedamat koostööd.

Mis on teile uues ametis kõige raskem?

Jagasin oma tegevuse neljaks liiniks: sõjaline, akadeemiline, diplomaatiline ja sotsiaalne. Sõjaline ja akadeemiline tase on juba praegu väga hea. Aga kuna siin on nii palju rahvusi, siis tahes-tahtmata on minu ametikoht ka diplomaatiline. Lisaks peame tagama sotsiaalse julgeoleku oma külalistele.

Et inimesed saaks tulla koos peredega, peame leidma nende lastele koolid. Head tööd on teinud katoliku kool ja Miina Härma gümnaasium, aga arenguruumi on. Peame koostööd tegema linna ja haridusministeeriumiga, leidma aktsepteeritavad lahendused.

Tähtis on ka see, et esimest korda on kooliülem eestlane. Olen mingil määral kahe tule vahel. Pean käituma vastavalt rahvusvahelistele normidele, aga mind on saatnud siia Eesti riik. Paljud ei mõista, et see on rahvusvaheline ametikoht.

Millisel tasemel on Eesti ohvitserid?

Enamik, kes on läinud rahvusvahelistele ametikohtadele, on kõik üsna hästi hakkama saanud. Ma julgen küll väita, et Balti kaitsekolledži lõpetajad on rahvusvahelises kontekstiks täiesti tasemel. Meil oli koostööõppus rootslastega ja nii mõneski aspektis oleme seal paremini ette valmistatud. Aga põhjus ongi selles, et me oleme rahvusvaheline kolledž.  

Muide, kolledž pole ainult sõjaväeline asutus, on ka tsivilistide kursus. Õppeainete hulgas on näiteks sõjaline administreerimine, logistika, strateegia, politoloogia ja sõjaajalugu.

Kui tihti maailmas Eestit mainitakse?

Sõjalises valdkonnas mainitakse Eestit tihti. Mu eelmises ametis oli nii, et alati kui Pen-tagonis käisin, siis kõige tihedamini mainiti Eestit. Kas oli see kübervaldkond või meie sõdurid Afganistanis. Nende panus on märgatav. Ameeriklased ütlesid: they mean business. Mis tähendab, et kui nad sinna lähevad, siis nad teevad seda hästi.

On ka negatiivseid kajastusi olnud. Herman Simmi juhtum näiteks, aga ka see on reklaam. See muidugi vaibus kiiresti pärast Wikileaksi.

Olete auastmelt brigaadikindral. Kas tunnetate, et kuulute sõjaväelisesse eliiti?

Auaste ei määra eliiti. Oma valdkonnas peab olema eliit. On auaste ja on respekt. Respekt tuleb välja teenida. See, kas ma kuulun eliiti, on teiste otsustada.

Millised on teie enda mälestused missioonidest?

Olin rahuvalvaja Liibanonis, aga seal oli üsna abitu tunne. Meist ei sõltunud suurt midagi. Entusiasm oli olemas, aga see konflikti ei vähendanud.

Olen käinud pea kõikides sõjateatrites. Olen neid näinud, aga mitte osalenud. Rääkides julgeolekupoliitilistest aspektidest, arvan, et meie osalus neis on vajalik. Eelkõige silmas pidades Eesti riigi enda julgeolekut. See on loomulikult poliitiline otsus ja oleme seal senikaua, kuni poliitilist tahet jätkub.

Ütlesite sõjateater?

Jah, see on NATOs kasutusel olev ingliskeelne termin war theatre. Afganistanis toimuvat nimetatakse sõjateatriks. Öeldakse veel, et sõda on teaduslik kunst.

Kas olete sattunud eluohtlikesse olukordadesse?

Eluohtlikud olukorrad on ka Tallinna-Tartu maanteel. Me kõik oleme neisse sattunud. Kui rääkida sõjalistest konfliktidest, siis võib-olla olen, ega ma ei oska seda hinnata. Kindlasti olen olnud vähem kui need poisid, kes praegu seal on.

Kas Eesti võiks minna üle palgaarmeele?

Eks see üleminek on jällegi poliitiline otsus. Palgaarmeest peaks rääkima sõjaliste terminitega. Milline on see kriitiline mass? Kui suur see palgaarmee peaks olema? Palgaline või kutseline armee on abstraktne mõiste. Pange see brigaadidesse või diviisidesse või pataljonides ja siis on võimalik öelda, kui suurt meil vaja on.

Brittidel on selle kohta hea ütlemine: if it is not broken, don’t fix it. Kui see pole katki, siis ära hakka parandama. Mis ei tähenda seda, et evolutsioon ei oleks vajalik. Eesti kaitseväe mudel on üsna hea. On kutseline osa, ajateenistus ja reservosa. Need põhikomponendid peavad jääma.

Ma näen ajateenistust noortele meestele kui ühte nende elus vajalikku hariduse osa. Nad õpivad kollektiivis elama, meeskonnatööd ja teistega arvestama. Ajateenistus siiski aitab meheks kasvamisel. Eesti on küll meestekeskne ühiskond, kuid mitte maskuliinne ühiskond. Seda mehist poolt on vaja juurde ja ajateenistus annab seda.

Millist sõnumit kuulutab kaitsekolledži ülem?

Minu sõnum on see, et kaitsevägi, nii Eesti kontekstis kui laiemalt, on suurema ühiskonna naturaalne osa. Me ei ole asi iseeneses. Meid tulebki nii võtta. Tuleb aru saada, et lojaalsus oma riigile on ülioluline.

Muide, lojaalsus on kahesuunaline. Ülem peab ennekõike olema lojaalne oma alluvatele, siis saab ta ka oma alluvate lojaalsuse. Seda ei tohi ära unustada.

Peame olema oma riigile lojaalsed ja riik on meile lojaalne. Demokraatlikus riigis peame olema kõik lojaalsed. Pahatihti kiputakse seda ära unustama.

Tuleb osata hoida oma väärtusi ja kaitsevägi on ka väärtus. Hoiame siis oma väärtusi ja oma riiki. Õigemini riike. Kolledži hüüdlausegi on «Isamaade eest!».

CV

• Brigaadikindral Meelis Kiili on sündinud 20. märtsil 1965.

• 1983 lõpetas Kiviõli keskkooli, 1991 Eesti Maaülikooli.

• 1991 alustas teenistust kaitseväes Kaitseliidu Lääne-Viru maleva staabiülemana.

• On lõpetanud Balti Kaitsekolledži esimese lennu, NATO kaitsekolledži Roomas ja Ameerika Ühendriikide maaväe sõjakolledži.

• On olnud rahuoperatsioonide keskuse ja maaväe staabi ülem, kaitseväe peastaabi ülema asetäitja.

• 1996 osales ÜRO missioonil Liibanonis.

• 2000–2003 teenis NATO regionaalse väejuhatuse staabis Inglismaal Northwoodis.

• 2008–2010 Eesti kaitseatašee Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.