Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna noorpoliitik Ruuben Kaalep väisas hiljuti Ameerika Ühendriike, kus esines sealsete rassistide konverentsil ettekandega «Üleskutse tegevusele väikesesest valgest riigist». Hiljem Delfile antud intervjuus kinnitas Kaalep, et rassiküsimus kätkeb endas suurt ohtu, kuna inimesed olevat «fundamentaalselt erinevad, nii bioloogiliselt kui kultuuriliselt».
Kui kultuuriliste erinevuste koha pealt on asjad selgemad, siis asjatundmatule võivad küsimusi tekitada need «bioloogilised erinevused.» Asjasse toob selgust bioloog ja mõtleja Kristjan Piirimäe.
Kuidas meil siis sellega on - kas inimesed on bioloogilises plaanis fundamentaalselt erinevad?
Erinevusi muidugi on ning tänapäeva teadlased vaidlevad, kas need erinevused on ainult pinnapealsed või mitte. Pinnapealseks biloogiliseks erinevuseks on näiteks see, et kellelgi on must nahk ja kellelgi valge nahk, aga viimasel ajal paistab, et kui uurija ise on pinnapealne, siis ta näeb vaid pinnapealseid erinevusi ja kui uurija on sügavam, näeb ta ka erinevusi sügavamalt.
Sügavamate erinevuste koha pealt võib välja tuua, et näiteks väljaspool Aafrikat olevatel populatsioonidel on ilmselt parem suitsutaluvus, sest nad on kõik need aastatuhanded tuld kodustanud ja tõenäoliselt nende hingamisteed taluvad paremini tahma ja vingugaasi.
Või näiteks põhjapoolsetel populatsioonidel – seal on päikest vähem – on nende nahal tõenäoliselt parem D-vitamiini sünteesi võimekus. Ja kuna siinkandis on väga vähe inimese loomulikke nakkushaigusi, siis tõenäoliselt on meil palju nõrgem immuunsüsteem nende nakkuste suhtes võrreldes nendega, kes elavad Sahara taga.
Inimpopulatsioonide vahel näeme täiesti selgeid erinevusi – näiteks neil, kes elavad kõrgel mägedes on erinevad kohastumised madala hapnikusisaldusega õhuga hakkama saamiseks ja kui ma õigesti tean, siis isegi ultraviolettkiirguse vastu. Aga selles pole ma päris kindel.
Mulle on jäänud mulje, et EKRE jaoks on pigem küsimus nendes pinnapealsetes erinevustes, mitte selles, kui hästi üks või teine rahvas vingugaasi suudab taluda. Saab teadus jätkuvalt kinnitada, et eestlane pole loodud taevasinast, mustast mullast ja valgest merevahust, vaid ka meie kauge eellane on kunagi toimetanud Aafrikas, olles seejuures mustanahaline?
See on kindel, et inimene on pärit Aafrikast, kust umbes 100 000 aastat tagasi välja rändasime. Kuna oli vähe päiksekiirgust, tekkis selline mutatsioon, et Aafrikast välja rännanud populatsioonil kaotas nahk pigmendi sünteesimise võime. Seda polnud enam vaja, sest polnud vaja oma nahka kaitsta päikesekiirguse eest ja samal ajal võimaldas see nahal rohkem D-vitamiini sünteesida. Tumedat pigmenti ühest küljest ei olnud enam nii palju vaja, teisest küljest see kõrgematel laiuskraadidel isegi segas.
Nii et inimesest rääkides seavad bioloogid esikohale ikkagi liigi, mitte rahvuse huvid – kui me üldse saame rahvusest rääkida?
Bioloogidel on rahvusest raske rääkida, sest DNA uuringud pole rahvuseid avastanud ega leidnud kinnitust rahvusteooriale ja kaldub tõesti niipidi olema, et rahvused on konstrueeritud.
Inimene on ka selles mõttes rahvusülene, et võib järglasi saada ka sel juhul, kui üks osapooltest on pärit näiteks Sakala kõrgustiku nõlvadelt ja teine Vanuatu saartelt?
See on tõsi, selle järgi on klassikaliselt ka liiki defineeritud, et liigi esindajad saavad omavahel anda sigimisvõimelisi järglasi ja vastupidi – kui neid järglasi anda ei saa, on tegemist erinevate liikidega.
Inimliik haagib selles mõttes kenasti selle definitsiooniga, et erinevate inimpopulatsioonide emased ja isased suudavad omavahel järglasi anda. Mitte küll kõik kõigiga, sest pole sugugi nii, et ühe liigi isased ja emased suudavad omavahel juhuslikult järglasi anda. Aga siiski leidub alati kahe erineva populatsiooni esindajate vahel neid võimalusi.
Aga kas võib tulla kõne alla, et teatud juhtudel – näiteks UFOde ootamatu rünnaku puhul – võib üks rahvusena kirjeldatav populatsioon end inimkonna päästmise nimel ohverdada?
Mul ei ole sellesse usku, sest on leitud, et loomad – ja ka inimene on loom – ei tegutse liigi huvides, vaid iseenda ja oma sugulaste huvides. Sellesse ma usun, et ema võib end ohverdada lapse eest või õde venna eest. Sest on võimalik näidata, et vennal või pojal on samad geenid ja kui sa ennast tema eest ohverdad, saavutad sa ikkagi oma geenide ellu jäämise ja edasi kandmise. Liigi valiku õpetus on ümber lükatud ja seetõttu on ka ekslik ette kujutada või prognoosida, et üks rahvas võiks ennast liigi nimel ohverdada.
Kuidas te teadlasena üldse sellesse suhtute, kui poliitikud puistavad oma retoorikasse teaduslikke elemente, kuigi pahatihti ei pruugi nad neist elementidest sisuliselt suurt midagi teada?
See väga tavaline, et inimesed kalduvad kuritarvitama seda väljendit, et mingisugune asi on teaduslikult tõestatud või teaduslikult ümber lükatud.
Mina teadlasena kutsun üles viitama – kui on midagi teaduslikult tõestatud või ümber lükatud, siis oleks vaja autoritele ja töödele viidata. Sellist kuritarvitamist tuleb vähendada, samal ajal on muidugi ka väga kiiduväärne, et teadus on au sees ja inimestel on tava teaduspõhiselt asju arutada ja vaielda.
Kui siin näiteks mingid erakonnad arutavad ja vaidlevad, kas üks inimpopulatsioon on teisest intelligentsem või mitte, siis miks mitte arutada ja vaielda, aga tahaks näha siis ka neid autoreid, kes on leidnud, et keegi on intelligentsem või autoreid, kes on leidnud, et ei ole olulist intelligentsuse vahet.
See on praegu ka teaduses kuum teema – et erinevate inimpopulatsioonide vahel võivad olla tõesti ka intelligentsuse erinevused. Sellest võib aga järelduda, et kahjuks ei tarvitsegi meie, eestlased sugugi olla need kõige intelligentsemad (naerab).