Varestest-hakkidest räägitakse ikka halvaga seoses. Küll ründavad nad inimesi, küll lasevad autosid täis, küll kisavad liiga kõvasti. Justkui oleks tegemist pisikeste mustas sulerüüs saatanatega, kes inimeste kiusamiseks maa peale saadetud.
Lind, kes tunneb end linnas kui peremees
12. jaanuar 2011, 16:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varesed, hakid, harakad, pasknäärid – suuremal osal vareslaste sugukonda kuuluvatel lindudel on halb maine.
Põhjus on tegelikult väga lihtne: nad on ülbed, uudishimulikud linnud, kelle vooruste hulka ei kuulu tagasihoidlikkus ja kes leiavad alati võimaluse soovitu kättesaamiseks.
Inimese halvakspanu ei ole seejuures määrav, sest hirmu nad tema ees üldjuhul ei tunne. Ornitoloog Riho Kinksi sõnul on nad piisavalt nutikad, et mitte sattuda keerulistesse olukordadesse.
Näiteks õpivad nad kiiresti ära püssi tähenduse ja tulistada on neid pärast esimest korda seetõttu raske – nad lihtsalt kaovad, kui mees, toru seljas, läheneb.
Turistid põhjapoolt
Meil linnas elavad hakid, hallvaresed ja künnivaresed ning üha enam kolib siia ka muidu metsalindudena tuntud suuri ronkasid.
Vareslased sobivad hästi linnalindudeks tänu oma haruldaselt heale seedimisele, mis kannatab nii friikartuleid kui võileibu, rääkimata koeratoidust ja loomade jõusöödast.
Talvel nähtavad linnud ei ole aga päriselt meie omad, sest siin koorunud ja kasvanud hakid ning varesed rändavad külmaks ajaks soojematesse kohtadesse, kus maa lumest paljas ja toidu leidmine hulga kergem. Praegused parkides ja tänavatel siiberdajad on hoopis Soomest ja Venemaalt lõunasse tulnud turistid, kes kevadel taas põhjapoole lendavad.
Kinksi sõnul jäävad mõned optimistid küll talveks ka kodumaale, kuid tavaliselt minnakse ikka lume eest ära. Juba umbes kuu pärast, veebruaris tulevad nad tagasi vanu pesi endale nõutama ja uusi ehitama, et värske laar mune hakkama panna.
Inimesed armastavad ikka õhates rääkida, kuidas luiged valivad kogu eluks ühe kaaslase. Sedasama teevad aga ka üldse mitte nii romantilise kuulsusega hakid ja varesed ning pulmalennud tehakse igal kevadel sama partneriga.
Üksik künnivares või hakk ei ole õnnelik, seega on tal üsna tõenäoliselt alati kusagil nurga taga luusimas sõber või terve suguvõsa. Vareslaste hulgas kehtib musketäride reegel: üks kõigi ja kõik ühe eest. Omasid hoitakse ja potentsiaalsele ohule astutakse vastu ikka hulgakesi.
Samamoodi armastatakse pesad teha ühte kohta kokku ning pesarahu häirijat ei pruugi rünnata mitte ainult pesa omanikud, vaid terve koloonia.
Seejuures on neil hämmastav mälu. Riho Kinks rääkis, et vareslased suudavad meelde jätta mitmesuguseid tunnuseid, näiteks punane barett või iseloomulik kõnnak, ning sama peakatet kandes pesast ilma lindude kättemaksu alla sattumata ilmselt enam niipea mööda ei saa.
Pesitsemise ajal on nii hakid kui varesed kodulembesed ning hoiavad perega kokku. Kui pojad aga pesast väljas, siis hakatakse taas tegutsema koos suurte parvedena. Noored jäävad nädalateks vanemate lähedusse ning õpivad neilt ja teistelt parve liikmetelt elutarkusi.
Sugulastest eraklikum on hallvares, kes liigikaaslasi enda lähedusse pesitsema ei taha ja eelistab ka ringi liikuda pigem omapäi.
Valgus ei lase magada
Vareslased on päevalinnud ja ajavad kõik oma asjad valges ära. Pimeduse saabudes ei ole nende nägemine kuigi hea ja minnaksegi ära magama.
Linnas on aga asi keerulisem, sest ere tänavavalgustus lubab lindudel aktiivselt ringi liikuda veel tükk aega pärast päikeseloojangut.
Tartu hakkidel ja künnivarestel on enne puhkama jäämist kombeks ühise parvena karjudes linna kohal ringi lennata ning siis kõik koos end puudele magama sättida.
Milleks see komme neile hea või vajalik on, ornitoloogid täpselt ei tea. «Ju neil on siis nii palju päevasündmusi üksteisele rääkida,» muigas Kinks.