Kirjanikul sai raha otsa

Karlovlane Aleksander Müller (63) asub oma majast Vaba 38 libedale teele pensioni järele. Käes on tal ehtsast roosipuust kepp, mille tema isa Nikolai tõi Hitleri-Saksamaalt. Foto: Kristjan Teedema

Esmaspäeva õhtu. Üks Tartu vaimu kehastusi, muusik ja kirjanik Aleksander Müller (63) istub oma kodus Karlovas diivanil, selja taga sassis tekikuhil. Ta avastab, et raha on loodetust vähem.

Mülleri Sassi näppude vahel on valkjas rahakott, milles krõbiseb kaks kümnelist ja kõliseb kolm kahelist. Üks imelik raha on veel: kas viiekümneline või viieline, selles on küsimus!

Sass otsib laualt prille. Neid ei ole soodapaki ja valuvaigisti tablettide kõrval kahvli ja veekannu taga hästi näha, sest vana Vikerkaare number ja mõni paberileht märkmetega on need varjanud. Mõne minutiga leitud prillid viltu ninal, uurib kirjanikuhärra münti pikalt. Maakera number viie kõrval paistab justkui null.

Lõpuks leiab oma silmahaiguse pärast riigilt raha saama hakanud Mülleri Sass, et mõni euro on lihtsalt kaduma läinud. Aga raha on taskusse vaja rohkem, kui seda on seal praegu leida.

Järgmisel keskhommikul paneb ta saapad jalga ja hakkab panka minema. Tuttava auto tema maja ees juba ootab. Aga ei saa mindud, sest kepp on kadunud, ja ilma kepita ei saa ta kuidagi hakkama. Nimelt on tasakaal mitu korda alt vedanud. Ühe korra on ta köögis pikali kukkunud, õlg teeb praegugi valu.

Käsikiri kirjastuses

Valud siin ja seal ei ole takistanud Mülleri Sassi lugusid kirjutamast. Paar nädalat tagasi saatis ta Pärnu kirjastusse Jumalikud Ilmutused uue, neljanda raamatu käsikirja, pealkirjaks «Jumal, kes oli näinud koeri».

Pastakaga paberile pandud proosalaastud on tippinud arvutisse Mülleri Sassi hea sõbra naine. Kirjastaja on (:)kivisild­­nik, sest senine Sassi raamatute üllitaja Arvo Pesti suri mullu septembris.

«Praegu oleme rahastamise faasis,» lisas (:)kivisildnik. «Kui mingi raamat mulle meeldib – ja Mülleri raamat meeldib väga –, siis ma tegelen sellega, ja võib minna aasta ja võib minna kaks ja võib minna kolm, aga see raamat ikkagi ilmub. Tõenäoliselt siiski palju kiiremini.»

Muide, märk (:) on Pärnu kirjastaja ja kirjaniku nime juures selleks, et «eristuda nendest kirjutajatest, kes täidavad ruumi». «Mina teen kunsti,» lisas (:)kivisildnik. «See pistikut või külili keeratud seakärssa meenutav kujund on kvaliteedimärk minu nime ees.»

Uut raamatut kavatseb autor esitleda Tartu ja Tallinna kirjandusmajas, aga ise ta enam sealjuures klaverit ei mängi.

Viimane tema esinemine klaveri taga oli autorikontserdil juubeli puhul. «Ma ajasin segamini, nagu mul tihti juhtub,» meenutab Mülleri Sass. «Ma arvasin, et saan 60, aga sain 61. Jumal tänatud, et sai tookord Athenas ära tehtud, sest ega minust praegu enam klaverimängijat ei ole.»

Käraka norm vist täis

Tagasiteel pangast koju aitab jalavaeva vähendada takso. Taksojuht tunneb Mülleri ära, meenutab ühiseid Supilinna tuttavaid ja küsib, kas Sass suitsu ka veel teeb. «Teen ikka. Kärakat – väga vähe, norm on vist täis.»

Sass venib pikkamisi taksost välja ja võtab suuna värava poole. Maja aadressil Vaba 38 oli juba enne tema omandiks saamist kuulus: Aleksandr Solženitsõn on selle katuse all kirjutanud osa «Gulagi arhipelaagist».