Päevatoimetaja:
Eili Arula
(+372) 739 0339

Staadionile tekkis üleöö lumelabürint

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ehkki sulailm on vallide kõrgust tunduvalt kahandanud, võib labidatööd siiamaani imetleda. Selge on see, et nii labürindi kaevamise kui ka selle läbimisega nähti suurt vaeva.
Ehkki sulailm on vallide kõrgust tunduvalt kahandanud, võib labidatööd siiamaani imetleda. Selge on see, et nii labürindi kaevamise kui ka selle läbimisega nähti suurt vaeva. Foto: Kristjan Teedema

Tartu kunstikooli uue maja vastas asuvat staadioni ületasid inimesed eelmise nädala keskpaigani põigiti. Kellegi käsi oli aga möödunud kolmapäeva hommikuks otsetee muutnud hoopis sinka-vinka looklevaks ussiks.

Esialgu ei saa arugi, et midagi on valesti, muudkui kõnnid mööda sissetallatud rada, kui ühel hetkel avastad ennast olevat hoopis teisel pool staadioni. Jääb üle vaid kukalt kratsida, ringi vaadata ja mõelda, kust nüüd valesti sai mindud. Sissetallatud rada algaks justkui õigest kohast...

Märjad jalad

Tegelikult ei vii trajektoori muutnud tee kedagi sohu, pigem ikka Rooma. Staadioni ületamine võtab kavatsetust lihtsalt rohkem aega. Kuigi tee läheb tõepoolest uitama, jõuab sellel käija lõpuks ikkagi õigesse kohta. Sealjuures pole pea kaotamine üldse häbilugu.

Semiootik Anti Saar ei lükka ümber, et tema on lumise labürindiga kuidagi seotud, kuid ei võta tegu ka omaks. «Kui ma isegi oleksin selle autor, siis ma mõtleksin pigem, kas oleme valmis pisut muigama,» ütles ta. Kas muigama enda või teiste üle? «Vot see on hea küsimus, aga ehk need, kes enda üle ise ei muiga, ongi väärt seda, et teised nende üle muigavad?» küsis Saar vastu.

Eelmisel nädalal oli lund palju rohkem ning siis ei jäänud inimestel tõepoolest muud üle kui valida kahe võimaluse vahel: kas teha jalad märjaks või vaadata, kuhu kaevatud tee lõpuks ka viib. «Ja nad tõepoolest läksid üle ja läbi vallide,» meenutas Saar.

Diagonaal on tagasi

Eile oli mõnekümne minuti vältel näha, et teed pidevalt kasutajad on kogemusest juba õppinud ja enam orienteerumistajuta pole.

Kunstikooli rutanud Triin Kaasik leidis, et staadionile kaevatud teed on kellegi õel nali. «Kes selle siin korraldas, istub raudselt kuskil, joob hommikukohvi ja muheleb,» arvas ta.

Teised koolist tulnud õpilased astusid üle vallide ning jätkasid rännakut mööda uuesti diagonaalselt sissetallatud rada.

Tagasi üles