/nginx/o/2016/05/25/5431315t1h3e31.jpg)
Tartu ülikooli kliinikumi preemia pälvis täna emeriitprofessor Tiina Talvik, kelle visa töö tulemusena on lasteneuroloogia Eestis arenenud iseseisvaks meditsiinierialaks.
Tiina Talvik tänab patsiente usalduse eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Preemia kättesaamise järel täna hommikul kliinikumi kevadkonverentsil ütles Tiina Talvik, et ta ei osanud sellist au oodata ning et ta tunneb eelkõige suurt tänulikkust.
Ta märkis, et talle tundub, et tal on elus väga hästi läinud, sest tal on olnud head õpetajad ja suurepärased õpilased. Ning patsiendid, keda ta südamest tänab usalduse eest.
«Ma arvan jah, et haiged on mind armastanud, ja mina neid ka. See on käinud ikka vastastikku,» rääkis Tiina Talvik. «Üsna naljakas on aga, et just viimasel ajal on need mu kunagised patsiendid, kes nüüd on täiskasvanud inimesed, saatnud kirju enda kohta ja lisanud, et nüüd, mil nad on suureks kasvanud, arvavad nad, et minul on mingi osa selles.»
Seda öeldes läks Tiina Talviku meel härdaks, aga ta kogus end ja rääkis sellest veel. «Jah, arst ehk tõesti saab natuke aidata. Aga see, et nad nüüd 25-aastasena saadavad mulle niisuguseid ridu, ja lisavad juurde pildi või kirjutavad mulle Facebooki! See on väga imelik.»
Kas ühiskond on aastatega turvalisemaks muutunud, kas raskeid juhtumeid raputatud beebidega või paljusid teisi, teadmatusest või hooletusest põhjustatud traumasid, mis lõpevad ajukahjustusega, tuleb viimasel ajal ette vähem kui varem?
Tiina Talvik jäi mõttesse ja sõnas, et kõiki õnnetusi lihtsalt ei näe ette. Et mis siis viga oleks, kui me kõiki asju, mis tulla võib, ette teaksime. Küll siis oleks maailm turvaline!
«Kui aga lastest ja traumadest rääkida, siis on üks asi küll, mida ära hoida saab. See on järgida põhimõtet – ärge pea ees vette hüpake mitte kuskil ja mitte kunagi.»
Tiina Talvik toob näite nende pere maakodust Savernast. Kahtleb küll natuke, kas see on sobilik näide, aga räägib siiski.
«Mu lapselapsed on nüüd suured inimesed juba, üle 20. Aga kui nad oma sõpradega Savernale tulevad, olen ma alati jätnud neile sellise kirja, et ei tohi hüpata vette pea ees,» räägib Talvik. «Ma tean, et algul nad naersid selle üle. Aga kui Oskar siis selgitas, et tema vanaema on lasteneuroloog, siis väga palju enam ei naerdud. Nüüd ka ma vahel küsin, kas ma ikka jätan teile sellise kirja, ja vastus on: jäta see kiri jah.»
Järgmine teema Tiina Talvikule mõeldes on neurogeneetika ja geneetika, sest just Tiina Talvik on meditsiinilis-geneetilise nõustamise rajaja Eestis.
Kuidas saab arst hakkama niisuguse olukorraga, kui mõnele perele tuleb öelda, et nende kauaoodatud lapsel on krooniline, progresseeruv ja elu lühendav haigus?
«Eks me püüame igati toetada ja selgitada kannatlikult, et inimesed saaksid aru, mis toimub. Aga mõista seda on väga raske,» ütles Talvik. «Kõige raskem on vanemal. Ta mõtleb, et kes on selles süüdi, et mu laps on haige, ja miks. Mille eest mind karistatakse ... Aga vahel juhtub, et mõni neist lahkunud laste vanematest tuleb hiljemgi mu juurde ja tervitab. Me oleme kuidagi suutnud säilitada usaldusliku vahekorra lapsevanemaga ka pärast lapse surma.»
Tiina Talvikul on Eestis terve koolkond – kõik praegused lasteneuroloogid on õppinud emeriitprofessori käe all. Tema juhendamisel on valminud 18 doktoritööd. Ta on avaldanud 219 publikatsiooni ja üle 80 teadusartikli.
Vestluse lõpul ütles Tiina Talvik, et nüüdki pole tal aega veel maale minna, sest püüab aidata oma viimaseid doktorante. Et see on ta meelest nii huvitav tegemine, et algul ootad, kui esimese artikli saad ära tükitud ja sealt esimene tsiteering tuleb, ning siis ootad seda viimast artiklit, ja seda, et su doktorant saaks oma töö lõpuks kaitstud.
Kuidas Talvikute maakodu roosidel läheb nüüd, mil roosiaia hinge Raul Talvikut enam ei ole? Tiina Talvik vastas, et just eelmisel nädalavahetusel olid nad koos lastega seal, ja tegid roosid korda.