Heiki Valk: Emajõe-äärsete paplialleede tulevik

Heiki Valk. Foto: SCANPIX

Läinud kevadel võeti lõplikult maha Emajõe tänava äärne vana vahtraallee, mis kaldakindlustuste hoolimatu tegemise käigus oli väga tugevalt kannatada saanud. Kuigi kahe hävitatud puuderea asemele oli kavandatud üherealine allee, leidis Supilinna Seltsi ja Eesti Rohelise Liikumise 690 toetusallkirjaga pöördumine Tartu linnapea, linnavolikogu ja -valitsuse poole positiivset vastukõla.

Pea võimatuna näiv sai tänu linnavalitsuse, eriti abilinnapea Raimond Tamme konstruktiivsele lähenemisele teoks: juba valminud projekt tehti ümber ning Emajõe äärde istutati kaks rida noori vahtrapuid. Tulemus kandideeris isegi 2010. aasta Tartu teo nimetusele. Tundus, et kõrghaljastuse väärtusest on Tartu linnavalitsuses aru saadud. Paraku ei ole see kõiges veel nõnda.

Viiemeetrised paplid

Eelmise aasta lõpp tõi kaasa uue üllatuse: kavandatav järjekordne Tartu roheluse kärbe puudutab taas Emajõe kaldapealset. Seekord kõrget paplialleed Emajõe vasakkaldal, Kroonuaia silla ja ujula/lodjakoja vahel.
Tartu linnavalitsuses 2. novembril kehtestatud projekteerimistingimused Emajõe vasakkalda kaldapealse rekonstrueerimiseks ning jalg- ja rattatee rajamiseks näevad ette paplite tagasilõikamist. Supilinna Seltsile teadaolevatel andmetel kavatsetakse puudest alles jätta vaid viie meetri pikkused tüveköndid.

Sisuliselt tähendab see Kroonuaia sillalt ujula suunas avaneva vaate, pikas kaldalõigus aga ka Emajõe kallaste kõrghaljastuse sümmeetria hävitamist: Supilinna-poolsele kaldale jääksid (esialgu) täiskõrguses vanad paplid, vastaskaldale aga köndistatud tüvejupid. Pole raske aimata, milliseks kavandatakse mõne järgmise planeeringuga ka Supilinna-poolse kalda papliallee saatus.

Vastuseks Supilinna Seltsi pöördumisele läheneda projekteerimistingimustele paindlikult ja säilitada papliallee puude võrad olemasoleval kujul tuli linnamajanduse osakonnast 30. detsembril eitav vastus: väljastatud tingimused haljastuse uuendamise kohta kajastavad kehtivaid avalikke kokkuleppeid, st alleede tagasilõikus on ette nähtud juba mitme varasema Emajõe vasakkallast puudutava, praegu kehtiva detailplaneeringuga.
Vastusest nähtub, et alleega kavandatav on õige ja hea, sest nii on kord otsustatud, ja pealegi hakkavad alleede tagasilõikamist kavandama kvalifitseeritud spetsialistid.

Formaalselt ja esmapilgul näib kõik korras olevat: kaldapealse rekonstrueerimise kava lähtekohaks on rida varasemaid väiksemaid detailplaneeringuid – «ühiskondlikke kokkuleppeid», kuigi enam kui viie aasta vanuseid.

Erinevad kujutlused

Siiski pole kõik päris nii, nagu võiks. Mainitud planeeringute kontrollimisel ilmnes, et alleede tagasilõikamist seal kavandatud ei ole. Juttu on vaid sellest, et kui alleega peaks midagi ette võetama, tuleb seda teha kogu allee ulatuses ühekorraga ja käsitleda puiesteed ühtse tervikuna.

Märkigem ka seda, et linnavalitsus kehtestas Emajõe kaldapealse projekteerimistingimused Kroonuaia silla ja Võidu silla vahelise lõigu jaoks – sellist ruumimääratlust vahendas ka Postimehes avaldatud teade –, dokumendi sisu hõlmas aga ka kaldapealset ujula ja Kroonuaia silla vahel.

Nii et vaid tänu juhusele sai Emajõe vasakkalda papliallee köndistamise kava teatavaks Supilinna Seltsile ja saab nüüd ka linnarahvale teatavaks.

Emajõe-äärse vana papliallee tulevik on taas koht, kus tuleb esile erinevate nägemis- ja mõtteviiside olemasolu ning vastasseis.

Ühelt poolt ametnikud, «spetsialistid» ja planeerijad, täpsemalt küll teatud koolkonna või mõtteviisi esindajad nende seas, kelle jaoks kõrged puuvõrad Emajõe kaldapealsel pole väärtus, mille säilitamine peaks olema eesmärgiks seni, kuni see on võimalik.

Teisalt on olemas ka tartlased, kellele Emajõe-äärsed alleed on midagi enamat kui järjekordne projekt või planeeritav objekt.

Need puuderead kuuluvad Tartu sümbolite sekka, millel on ka esteetiline ja emotsionaalne väärtus. Väga paljudele on jalutuskäikude sihiks just Kroonuaia sillast ülesvoolu jäävad alleedega kaldapealsed, mitte Kroonuaia silla ja Võidu silla vahelised ebamäärased kesklinna kaldalahendused, kus rohelus ja kõrghaljastus on ju samuti olemas.

Puudesõbraliku mõtteviisi kohaselt võiksid jõeäärsed väärikad alleed kõrguda seni, kuni kestab nende loomulik eluiga.

Alleede uuendamisele võiks hakata mõtlema alles siis, kui puude tegelik seisukord seda eeldab, mitte asjade loomulikust käigust ette rutates üksnes seetõttu, et kuskil on olemas vastavad planeeringud ja et taotletud europrojektid on saanud rahastust.

Kuigi puu pole igavene

Emajõe-äärsed paplialleed on vanad ja iga elava puu aeg saab kord otsa. Siiski tunduvad need puuderead praegu olevat heas elujõus ning vanadussurma surnud või vanaduse tõttu kuivamas puid alleedes veel ei ole.

Kuigi mullused suvetormid murdsid nende oksi, võib seda juhtuda mis tahes vanade puudega. Pealegi ei ohusta Emajõe kaldapealsete paplipuude tormimurtud oksad ei parkivaid autosid ega kinnisvara ning Emajõe-äärsed alleed pole ka seotud ühegi elutähtsa sihtmärgiga ega ole ühegi tartlase ainuvõimalik kodutee.

Ja unustada ei saa sedagi, et samas on need vanad puud paljude jõe kaldalooduses elavate lindude kodu.

Emajõe tänava vana vahtraalleega läks kokkuvõttes siiski pahasti – seda tõdeti takkajärele ka Tartu linnavalitsuses. Kas peab nüüd samamoodi minema paplialleedega? Kusjuures mitte «vääramatu jõu» sunnil ehk Emajõe kaldakindlustust ehitanud K-Mosti hoolimatuse ja suutmatuse tõttu puid töö käigus säilitada, vaid lihtsalt niisama. Seetõttu, et nii on otsustatud.

Taas mõned avalikud küsimused Tartu linnavalitsusele. Kas Emajõe vasakkalda papliallee kavandatav pügamine, st allee säilitamine vaid tüveköntidena, on ikka õige, hea ja ainuvõimalik lahendus ning kuivõrd on see kooskõlas lugupeetud linnapea valimisteesiga rohelisest Tartust? Ja kas avaliku ruumi sedavõrd tõsise muutmise kava on eelnevalt ikka piisavalt avalikkuse ette toodud ning kõik poolt- ja vastuargumendid läbi arutatud?

Allee tervikmulje senisel kujul säilitamise nõue seisab ka Supilinna Seltsi ja Eesti Rohelise Liikumise äsjases pöördumises Tartu linnavalitsuse, linnapea ja linnavolikogu poole.

Ei taha ju keegi, et paplialleega läheks samamoodi nagu Emajõe tänava rekonstrueerimisega: et linnavalitsus peaks mitte just kõige õnnestunumaid plaane hakkama kodanike survel ümber tegema siis, kui projekt on juba koostatud, riigihange välja kuulutatud ja ehitajaga leping sõlmitud.
Seekord on võimalik kavandatut veel õigel ajal ennetada.