Muuseumi pingutused väärisid kuldset rotti

Kuigi suur rõhk püsinäituses on interaktiivsetel ekraanidel, ei saa hakkama ilma iidsete esemeteta. Pildil näitab vanu lehmakellasid muuseumi vanemteadur Ellen Pärn. Foto: Kristjan Teedema

«Ega ma vahepeal teadnud üldse, mis edasi saab, aga ma ei saanud ju välja näidata, siis oleks päris paanika lahti läinud,» muigas põllumajandusmuuseumi kunstnik Maarika Tang uue püsinäituse tegemisest rääkides.

Aastateks või koguni aastakümneteks püsima jääva näituse kokkupanek ei ole lihtne. Eriti kui ruumi on selleks ainult ühes majas, materjali aga nii palju, et täita terve väikse küla täis hooneid.

Ja kuigi tööd on ära jaotatud – Muuseumiroti auhinna vääriliseks peetud püsiväljapaneku koostamisel aitas kaasa kümmekond inimest –, võib see asja veel keerukamaks teha, sest igaühel on omad mõtted ja ideed. Et saada ühtset tervikut, on vaja tohutult koostööd, kompromisse ja selget visiooni.

Näituse idee autor Mare Viiralt kirjeldas materjalide valimist väga raske ja pingutavatööna. Sissejuhatava osa eest vastutanud Ell Vahtramäe ohkas, et stendi peale lubati panna neli lauset, mis pidid kogu info edasi andma. «Ja ainult üks kõike kirjeldav pilt!» rääkis Maarika Tang muiates, et vahepeal tuli lausa pisar silma.

Arvuti viib lasteni

Ruumihädast on muuseumi päästnud tänapäeva tehnoloogia. Kombaini, mis vanasse hobusetalli mingi nipiga ei mahu, näeb töötamas hoopis suurelt ekraanilt. Kõik see raamatu jagu infot, mis plakatitel olnuks kirbukirjas ja loetamatu, on pandud väikestele puutetundlikele ekraanidele.

Kunstnik rääkis, et nende ekraanide puhul on panustatud just piltidele ja infograafikale, sest peamiseks kasutajaks on lapsed, kellel on stendidelt lugeda tüütu. Arvutid on aga nende maailm, vanematele inimestele on need teisejärgulised.

Just lastele mõeldes plaanitakse praegusele kuuele ekraanile lisada veel üks, kust väiksemad saaks mängides midagi õppida.

Näitus ei koosne muidugi ainult tekstidest ja piltidest, näha saab rohkem kui 700 eset põllumajanduse ajaloost, muu hulgas näiteks hobuse skeletti ja hunditopist. Põllumajandusega seotud eksponaadid kipuvad olema suured ja rasked – need võtavad palju ruumi ja nende liigutamiseks on vaja õige mitme mehe jõudu.

Näiteks külviku kohaletoomiseks ja paigaldamiseks pidid higistama viis meest. Ainult selleks, et järgmisel päeval seda jälle viiekesi pool meetrit nihutada ning lõpuks hoopis teise külviku vastu vahetada. «Aga hea, et teine sai pandud,» oli Viiralt rahul.

Et muuseumi töötajail on peamiselt ajalooharidus ning maamajanduse erialadel on õppinud vaid vähesed, siis paluti kõik stendidele ja ekraanidele minevad materjalid igaks juhuks üle vaadata spetsialistidel. «Aga nemad ka alati kohe ei teadnud ja pidid kolleegide käest üle küsima ja uurima,» rääkis Viiralt.

Abi saadi nii maaülikoolist kui Tartu Ülikoolist. Kõik see võttis küll oma aja, aga see-eest võivad näituse tegijad nüüd päris kindlad olla, et vigu sisse ei sattunud ja midagi pole valesti tõlgendatud.

Jääb aastateks

Näituse teeb eriliseks veel see, et ruumis puudub muuseumidele tihtipeale nii omane piinlik vaikus, vahepeal on kuulda nii ehtsat hobuse hirnumist kui linnulaulu ja töötegemise hääli. Just selleks, et inimesed näitust vaadates ennast mugavamalt tunneks.

Põllumajandusmuuseumi eelmine püsiväljapanek oli üleval kakskümmend aastat. Kui kauaks jääb vaatajatele näha põllumajanduse ja maaelu arengut tutvustav näitus?

«Euroopas on reegliks viis või kümme aastat. Aga kes teab, mis seis meil siis on,» ei hakka Viiralt lubadusi andma.

Muuseumirott 2010
• Põllumajandusmuuseumi näitus «Põllumajanduse ja maaelu areng Eestis läbi sajandite» sai Muuseumiroti auhinna parima uuendatud püsiväljapaneku eest.
• Näituse koostasid muuseumi töötajad Mare Viiralt, Maarika Tang, Ell Vahtramäe, Ellen Pärn, Anne Grišan, Kaire Ilula, Kaarel Vissel, Marje Võsso, Lembit Karu ja Priit Paris.