Äsjase kirjandusfestivali Prima Vista kavasse kuulunud laulvate kirjanike kontsert pargiraamatukogus tõi viimase esinejana kuulajate ette Aapo Ilvese. Laulude vahele teatas levtolstoiliku või zizitopiliku habemega maestro, et valminud on tema autoriplaat «Lindilves».
Ilves nagu laululind
Pargikontserdil oli luuletajal, kunstnikul, pillimehel ja laululoojal kaasas noor meisterlik kitarrist Paul Neitsov. Plaadi tosinas loos ei ole tema tekitatud helisid salvestatud, küll aga on kuulda muusikuid kümnekonnast bändist alates Zetodest ja Winny Puhhist ning lõpetades Noorkuu ja Cathouse Radioga.
Kõik nad on teinud Aapo Ilvese loomingu – sõnad ja viisid – paremaks, kui maestro seda üksinda suudaks. Paremaks selles mõttes, et muusikaliselt rikkamaks ja sõnasisuliselt mõjusamaks. Ka näiteks vokaalselt hõrgumaks, sest peaaegu igas laulus annab Ilvese endaga koos oma häält kuulata Lili Lind. Laulus "Leelo", mida saab kuulata siit, kõlabki valdavalt tema hääl.
Preili või proua Linnu suurt osa märgib ka plaadi nimi «Lindilves». See tähendab võro keeles lendilvest. Ja võro keeles on ka laulud. Mulle on see meelepärane, aga nendele, kes sõnadest muidu aru ei saa, on plaadiümbrisele trükitud eestikeelne sisukokkuvõte.
Soomeugrilise taustaga laulud on kõik varem nii ja teisiti kõlanud avalikkuse ees: lavastustes, kooride esituses, konkurssidel jm. Sisu on looduslähedane ning samas laadis (ja ühtlasi kuldselt) on kujundatud plaat ja plaadiümbris.
Mõni päev tagasi juhtusin lugema Aapo Ilvese postitust suhtlusmeedias, kus ta kurtis, et paar kontserdikorraldajat on talle jätnud maksmata esinemistasu. Mistõttu ta ei saa osta parajasti soodsalt müüki pandud väga vajalikku basskitarri.
Kutsun siinkohal üles muusika- ja kirjandussõpru ostma plaati «Lindilves», et maestrol oleks võimalik tarvilik pill omandada. Nõnda on loota, et järgmine plaat tuleb veel parem kui käesolev ja eelminegi, detsembris 2013 ilmunud «Aga ükskord».