Tartu kui vaikne nurgake

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mart Kivastik istus esilinastusele järgnenud banketil Dorpati konverentsi- keskuses Karlova sõpruskonna kingitud režissööritoolil.

FOTO: Kristjan Teedema

Kui kasutatakse väljendit Tartu film (mida tegelikult sisuliselt ei eksisteeri), ootad alateadlikult kauneid kaadreid Toomemäest ja Supilinnast, väikesest puust linnast, kohvikuist-kõrtsidest, tudengitest.


Mart Kivastik on teinud filmiga «Üks mu sõber» tänuväärse töö näitamaks teistsugust Tartut – seda, mis tavaliselt tähelepanuta jääb. Hallimat, külmemat ja hingetumat Tartut ning inimesi selle keskel.

Näeme paneelmaju ja uusehitisi, narkomaane ja perverte, kõigi poolt unustatud kohvikut Sodiaak, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Lutsu raamatukogu.

Rõhutatult aeglase tempo ja nappide vahenditega tõmmatakse eesriie kolme keskealise peategelase üksiku ja otsiva hinge eest.

Tuleb välja, et Tartus peitub muudki peale igavese kevade, nooruse ja õitsemise. On üksindust ja ükskõiksust, kaotusi ja petetud lootusi, täitumata igatsusi ning mahavaikitud tundeid.

Filmi tuumkolmik

Filmi tuumkolmik – näitlejad Aarne Üksküla (Mati), Rita Raave (Ruth) ja Aleksander Eelmaa (Sass) – on kahtlemata tõeline raudvara, need suurepärased kogenud näitlejad on igaüks oma rolli justkui valatud. On näha, et Kivastikul on rolle kirjutades nende täitjad juba silme ees olnud.

Mati ükskõiksus ja allaandmine, Sassi ülipüüdlik optimism ja Ruthi allaheitlik lõhestatus kahe armastuse vahel moodustavad kokku liigutava lahutamatu terviku, mille iga lüli teisi toidab ja täiendab.

Kõrvalosadest tooksin esile Harriet Toompere veenva rolli Mati tütrena, Markus Luige letargilise Tõnni ja väikese Ingmar-Erik Kiviloo suurepärase ja mõjuva osatäitmise Karlina.

«Üks minu sõber» väärib kiidusõnu kunstniku- ja operaatoritöö eest.

Hästi läbi mõeldud detailipõhise lähenemise tulemuseks on kaunis visuaalne tervik, mille iga kaader on eraldiseisev üksus. Üldmulje on mõnevõrra fotograafiline.

Koos hästi valitud muusikaga on tulemuseks üks lihtne, ilus ja puhas film. Ei midagi maailmamuutvat, ei midagi piinlikku. Püha Graal ja Lindberghi kadunud lapsuke jäävad leidmata, Maa tiirleb endiselt ümber Päikese.
Ja küllap ei olegi filmi tegijate eesmärgiks olnud pakkuda vastuseid või mingit püha tõde.

Pigem on olnud soov jäädvustada üht osa inimkonnast, üht osa Tartust. Peegeldada üht vaikset nurgakest, mis muidu märkamatuks jääks. Ning see töö on kahtlemata hästi tehtud.

Väikelinlik «Sügisball»

Kui millegagi võrdlema hakata, on tegemist väikelinliku roosipõsise «Sügisballiga». Kuna filmi ealisse sihtrühma ma veel ei kuulu ja kajastatud inimlike valude-vaevadega ei haaku, siis läks see osa filmist minust rohkem või vähem mööda.

Küll aga võtan nüüd ette pika-pika jalutuskäigu Tartus, otsin üles filmis näidatud kohad ja vaatan oma kodulinnale pikalt, tõsiselt ja natuke teise pilguga otsa. Loodan, et «Üks mu sõber» on esmasündinu Tartu-teemaliste filmide suures peres.

Mart Kivastiku film
• Režissöör ja stsenarist Mart Kivastik.
• Operaator-lavastaja Jarkko T. Laine, kunstnik-lavastaja Katrin Sipelgas, originaalmuusika Ardo Ran Varres, produtsent Anneli Ahven.
• Kesksemates osades: Mati – Aarne Üksküla, Sass – Aleksander Eelmaa, Ruth – Rita Raave.
• Film vältab 102 minutit.
------------------------------------------------------------

Arvamus

Indrek Hirv
Luuletaja:

Täiesti hea film, soomelik. Rahulik, filosoofiline ja natukene irooniline. Armas on vaadata tuttavaid inimesi filmis. Teema on sünge, aga prisma, mille läbi teemat vaadatakse, on helge. Sellest tuleb ilus, rahulik närvivärelus.
Enne lõppu jääb film korraks seisma, siis tundub, et stsenaarium ei vea välja, aga lõpp põhjendab selle seisaku ka siiski ära. Operaatori töö on eriti hea!

Jaak Lõhmus
Filmiajakirjanik:

See on Tartu film. Mina kui vana tartlane olen ammu unistanud, et Tartus tehtaks jälle filmi. Minu üks salaunistusi on, et luuakse Põhja-Liivimaa Filmifond, mis hakkab rahastama Lõuna-Eestis tehtavaid filme.
Siin filmis on kodune, päris Tartu.

Karlo Funk
Eesti Filmi sihtasutuse peaekspert:

Mul on natuke raske hinnata, sest olen seda filmi rahastanud ja näinud kõike algusest, stsenaariumist alates. Aga mis mind lõpuks ikkagi üllatas ja äratas minu jaoks loo ellu, on Aarne Üksküla väga veenev ja liigutav lähenemine tegelaskujule.

Ja eks ole see ka Mart Kivastik, kes on filmi sellisena elama pannud.

Hannes Varblane
Luuletaja:

Jumal tänatud, et tehakse veel teistmoodi filme, kurat, kui tavaliselt. See on inimlik, normaalne film, ei ole hollivuštšina, ei ole omaaegne tallinnfilm. See on kivastikufilm, Tartu inimestega Tartus tehtud film.
See ei ole rahvafilm, aga ei ole ka festivalifilm, vaid film, nagu üks film peab olema.

Tagasi üles