Reedel käisid piirivalvurid Tartumaal Äksi kalmistul Ants Kurvitsa mälestussamba juures, avaldamas austust Eesti kutselise piirivalve ülesehitajale.
Pildid: mälestati Eesti kutselise piirivalve ülesehitajat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei ja piirivalveameti kaplan Valdo Lust lausus mälestusüritusel, et ajalugu annab mõnedele inimestele võimaluse olla looja ning teistele olla selle säilitaja. «Tavaliselt on see nõnda, et loojale langeb ikka suurem au kui hoidjatele. Aga ilma hoidjateta ununeb looja ja lõpuks ka tema loodu.»
Lust väljendas heameelt, et tänane piirivalve ei ole oma loojat ja rajajat kaugeltki unustanud. Ants Kurvits oli ühekorraga nii piirivalve looja kui ka selle hoidja. «Ta rajas ja ladus Eesti piirivalve vundamendi ning hiljem ka hoidis seda, mis tehtud.»
Lusti sõnul tuli Kurvitsal luua piirivalve pea mitte millestki. «Noor riik oli vaene ja ajad endiselt segased. Aga midagi siiski oli, millest võis alustada. Ja seda ei olnudki väga vähe: selleks oli väsimatu töökus, see oli murdumatu tahe ja muidugi isamaalisus.»
Piirivalve loomise ajal oli vabadussõda juba seljataga ning selle rasked lahingud lõppenud. Paljud kamraadid ja võitluskaaslased olid selles sõjas oma elu kaotanud. See oli võidu hind, rõhutas Lust.
«Aga kas suudetakse seda, mis juba võidetud, ka hoida? Kurvits teadis, et kui ei suudeta hoida piiri, siis kaob ka noor riik ja kaob lõpuks ka rahvas. Kaob ühtlasi kõik see, mille pärast pingutati ja võideldi.» Aega oli toona vähe ja seda tuli õigesti kasutada. Kui ajast ja vahenditest nappis, siis tahtest piirivalvel puudu ei jäänud. Oma sõjamehekogemuste ja distsipliiniga rajasid sõdades karastunud esimesed piirivalvurid meie kodumaale selge ja püsiva piiri.
Ants Kurvits sündis 14. mail 1887. Ta lõpetas Treffneri gümnaasiumi 1911. aastal. Pärast seda jätkas ta õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, kus ta katkestas õpingud kolmandal kursusel alanud Esimese maailmasõja tõttu.
Ta astus tsaariarmeesse, kus pärast lühiajaliste ohvitserikursuste lõpetamist Vladimiri sõjakoolis ülendati ta lipnikuks. Esimese maailmasõja lahingutes osales ta Poola rindel.
Eesti rahvuslike väeosade formeerimisel määrati ta 8. juunil 1917 teenima 1. Eesti jalaväepolku. Pärast Saksa okupatsiooni lõppu määrati Ants Kurvits 16. novembril 1918 Tartu linna ja maakonna kaitseliidu ülemaks.
1919 määrati ta 2. jalaväepolgu ülemaks ja ta sõdis peamiselt Petseri rindel. Vabadussõja lõppedes sai ta siseministeeriumi juurde formeeritava piirivalve valitsuse ülemaks alates 1. novembrist 1922. Eesti kutselise piirivalve juhiks oli ta 1924. aasta novembrist 22. detsembrini 1939.
Selle ajaga auastmelt kindralmajoriks tõusnud Ants Kurvitsa saatus oli pärast Nõukogude Liidu invasiooni 1940. aastal traagiline. 14. juuni 1941 küüditati ta siberisse Sverdlovski oblastis asunud Sosva vangilaagrisse, kus ta 1944. aasta 27. detsembril 1943 hukkus hullunud vangivalvuri käe läbi.