Aastalõpunäituse kujundus põhineb värvidemängul

Taivo Toomsoo «Õde» (vasakul) ja «Vend» on valminud aastal 2010 põletatud tammest ja terasest ning on välja pandud aastalõpunäitusele Tartu kunstimaja monumentaalgaleriis, mille seintele ja lakke on installeeritud kirillitsas suured tähed H, U ja I. Foto: Margus Ansu

Kahel viimasel aastal on Tartu kunstnike aastalõpunäitusi kujundanud silmapaistvalt isikupärase käekirjaga kuraatorid. Nii olemegi saanud kaks nii erinevat näitust, nagu ei olekski tegemist ühe Tartu kunstiga.

Kuid Tartu kunst ongi pidevas arengus.

Eelmise aastalõpunäituse kujundajaks palus Tartu Kunstnike Liidu juhatus fantaasiamaailmade looja Kiwa. Ta otsis ja leidis žürii väljavalitud teostes eelkõige sisulisi väärtusi, nautides konfliktsituatsioone ja vastandusi.

Seekordse näituse tegijaks kutsutud Leo Lapin, kes oli ka žürii rollis, pani rõhku harmooniale ja rahule.

«Valik töödest sai tehtud põhimõttel, et igal teosel oleks professionaalsele kunstile vajalik kvaliteet ja sõnum,» märgib ta näituse saatesõnas. «Kõik sai tehtud parema ekspositsiooni nimel, välditi näitusepindade liigset koormamist. Kunstisõber vajab üksikute teoste nautimiseks rohkem õhku.»

Mitmel korrusel

Tartu kunstimajas jaanuari teise nädala lõpuni avatud näituse peamine kujunduselement on koloriit. Teise korruse saalides on maalid, keskmes Lapini termini järgi «tavapärase Tartu pallasliku kunsti allüürid»: Lembit Saarts, Saskia Kasemaa, Mati Leppik, Tuuli Puhvel, Evi Gailit jt.

On rõõm näha Lõuna-Eestisse kolinud «talumehe» Enn Põldroosi iroonilist «Pintsaklast».

Näituse säravaima koloriidiga maalid kuuluvad Ago Teedemale, ent oma jõulise picassoliku vormilahendusega on aasta mõjuvaimaks maalijaks tõusnud hiljuti tartlaseks saanud Per William Petersen.

Tõsiselt ilu teenivatele maalidele loob riukaliku dissonantsi saali keskele kujundatud kompositsioon, mille moodustavad Tõnis Paberiti brikettidest «Kivisild» ja Rauno Thomas Mossi eneseirooniline büst «Mein Kampf».

Teise korruse ühes väiksemas ruumis on abstraktid, mille hulgas domineerivad Andres Sütevaka ja Liisi Ördi sisutihedad teosed.

Teises väikses saalis on ekspressiivsemad figuraalkompositsioonid, mille meeleolu ulatub Sirje Protsin-Peterseni ja Ivo Lambingi meeleheidetest Malev Toomi romantikani ning Enn Tegova tööni «Kunstiloo hetked Viinahavva kohvikus», mis on armas austusavaldus Tartu kunstimuuseumi teaduritele. Jah, selle kohviku sulgemisest on kahju.

Nautida saab Lapini oskust siduda maale skulptuuridega nii vormis, värvis kui ka idees. Figuuride saali keskmes on Tõnis Kriisa meesaktid ja Heikki Leisi torso ning vastassaalis Eero Ijavoineni popilik valmisesemetest abstraktsioon «Paabeli bürokraat».

Must-punane-valge

Esimese korruse saalide kujundus on must-punane-valge värvigammas.

Albert Gulk on loomingulises arengus jõudnud viiralti­­likule tasemele, temaatilises laiahaardelisuses seda koguni ületamas. Vanameister Endel Taniloo üllatab kuningapaarile pühendatud keraamilise triptühhoniga, milles kohtuvad robustsus ja õilsus.

Näituse kõige stiilsem on monumentaalgaleriis loomingulise grupi Duul (Peeter Krosmann, Rauno Thomas Moss, Nadežda Tšernobai jt) ruumiinstallatsioon. Üksikud taiesed, mille autorid on Taivo Toomsoo, Veiko Klemmer, Rudi Kääp ja Erika Pedak, võimendavad veelgi installatsiooni suurejoonelisust.

Palju reisinud Eesti Kunstiakadeemia professor Leonhard Lapin märgib näituse saatesõnas, et ei ole olemas spetsiifilist Tartu kunsti, kõik on üks Euroopa kunst. Võimalus seda Tartu kunstimajas vaadata on 16. jaanuarini.