Müstikaihar Prima Vista hoidis oma joont viimse punktini

Maarja Kangro ja Jüri Kolk kõnelesid pööninguhämaruses festivali patroonist. Foto: Raimu Hanson

Laupäeval lõppes Tartu kirjandusmaja õues, saalis ja pööningul viimaste üritustega tänavune kirjandusfestival Prima Vista. Nõnda nagu oli alapealkirja «Müstifiktsioon» kohaselt müstikast kantud avamise lavastus Tartu ülikooli raamatukogu konverentsisaalis, nii tuli kirjandushuviliste ette ka lõpetus.

Kuigi mõnedki lootsid, et festivalile punkti panekul saab avalikuks seni suures saladuses hoitud festivali patroon, jäid Prima Vista korraldajad endale kindlaks ning tema nimi jäi saladuseks.

Päeval õues ja saalis

Keskpäeval avati kirjandusmaja taga kultuurihoov Kõu, kus oli võimalik korraldada ka plaadi- ja raamatulaata.

Õhtupoolikul esitleti kirjandusmaja saalis Mumbais elava ja töötava marathi keeles luuletava Hemant Divate värsikogu «Suve esimene, südaöine sadu», mille on eesti keelde tõlkinud Mathura.

Kirjandusmaja keldris tegutsevas kultuurilokaalis Arhiiv tuli esitlusele Merike Reiljani luulekogu «Valguse teed minna».

Patrooni tund

Patrooni tunniks hilisõhtul juhtis festivali üks korraldajatest, Eesti kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher mõnikümmend kirjandushuvilist kirjandusmaja pööningule.

Viirukisuitsuses katusealuses võttis neid vastu kirjanik Paavo Matsin ja ütles, et on patroonitunni liturg. Ta süütas väiksel laual küünla, õpetas käega tähemärgi tegemist ja selgitas, et nii saab tervitada patroone. Ta lisas, et liturgia ajal võib iga soovija saada osa andidest, milleks on 97-kraadine piiritus ja vutimunad. Kui ta helistas kellukest, astusid ja istusid kuulajate ette kirjanikud Maarja Kangro ja Jüri Kolk.

Kangro rääkis, et nõrga närvisüsteemiga patroon on langenud «sotsiofoobilisse faasi» ning kardab kõike ja kõiki. «Ma loodan, et ta nüüd tuleb,» ütles Kolk. «Avamisele ta ei tulnud.»

Need kaks kirjanikku olid saanud Vikerkaare ühelt toimetajalt Kajar Pruulilt ülesande kirjutada patroonist eluloolis-loominguline käsitlus. Seda siis Kolk ja Kangro enam kui poole tunni jooksul ka tegid, lisades oma jutu sekka tema loomingu näiteid ja vaadates aeg-ajalt ukse poole, kuid patrooni ei tulnud ega tulnud. Sealjuures oli kummaline, et nad ei jõudnud tema nime väljaütlemiseni.

Nende jutu katkestas mitu korda Matsin, et teha tähemärgi saatel liturgilisi toiminguid. Lõpuks kallas ta vutimunad piiritusega üle ja pani põlema. Mõne minuti pärast prahvatas esimene ja seejärel veidi aja pärast mõni teinegi muna. Korraks tekkis laudlinale pritsinud põlevast piiritusest tulekahjuoht, kuid liturg summutas selle silmapilk.

Kolmeteistkümnenda Prima Vista tänavuse patrooni nimi jäigi hästi lavastatud saladusse. Ent sellest, mida kõnelesid Kangro ja Kolk, paistis kindlasti välja, et see isik on kirjanik. Erakordselt värvikas ja mitmepalgeline kirjanik.