Olgugi et eile oli esimene europensionipäev, kulutas pensionär Lydia Roosileht toidupoes veel oma viimaseid koidulaid. Läikivsiledad äsja pensioniks saadud eurod pani proua hoiule seniks, kuni kõik oma eesnimekaimu rahatähed on otsas.
Lydia kulutab viimaseid koidulaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lydia Roosilehega koos pensionipäeval Tasku Rimis käinud õde Niina Treifeld aga pistab parasjagu riidekotti oma elu esimest eurodes tehtud ostu, röstsaia. «55 senti maksis,» tõstab proua saia võidukalt kotisuust välja ja kõkutab koos õega naerda.
Kui ta vahetusraha tagasi rahakotti sätib, peegeldab sealt vastu plastkaart, mida liigutades vahelduvad kaardil hinnad eurodes ja kroonides. «Praegu on abi kõigest, mis hindu aitab ümber arvestada, sest poes hindu vaadates on segadust veel palju,» räägib Treifeld.
Õde Lydia Roosileht noogutab, kuid lisab, et küllap harjub uute hindadega ära. «Ei maksa arvata, et pensionärid on kramplikult kroonis kinni ega kohane,» ütleb ta.
Nagu jõulud
Rimis on keskpäeval sagimist umbes niipalju kui tavaliselt ehk tööpäeva lõpus, Zeppelini Maximas jääb aga mulje, et jälle on jõuluõhtut oodata. Kassad piiksuvad, sendid kõlisevad ja järjekorrad looklevad. Üksteise järel kulutavad eakad oma esimesi europensioneid. Aga on ka nooremaid.
Janek Värnik tõstab parasjagu neljakuuse tütre Grete turvahälli kõrvale kahte rasket Maxima kilekotti, mis mõeldud elukaaslase õele külakostiks. Kuigi pereisa peab ennast kiireks peastarvutajaks, vaatas ta äsja esimest korda eurosularahas makstes hindu hoolikamalt kui muidu. «Emal mul arvestati juba üks hind valesti eurodesse,» paljastab ta valvsuse põhjuse.
Nii Maxima kui Rimi müüjad tunnistavad, et aeg-ajalt võib tõesti ka müüjal juhtuda apsakaid, sest raha on teine, hinnad uued ja müüjadki alles kohanevad. «Aga need on üksikud juhtumid. Muidu on kõik läinud sujuvamaltki, kui ma alguses ehk kartsin,» ütleb Rimi müüja Olesja Keznetsova.
Mida aga müüjad euro eel oodata ei osanud, on muutumine tavalisest kassapidajast pooleldi ka pangatelleriks. Küll kallutatakse kotikese seest kassapidajale kuhi Eesti sente letile. Küll makstakse pisikese nätsupaki eest 500-kroonisega, et ülejäänud summa eest eurosid tagasi saada.
«Üks inimene tunnistas ausalt, et tema ei viitsi pangas järjekorras seista. Maksab parem poes kroonidega ja saab niimoodi oma raha vahetatud,» meenutab Maxima müüja Monika Didenko.
Müüjatel oma europäev
Et inimesed on hakanud kaardimaksetele sularaha eelistama ning eurodes ja kroonides makstakse läbisegi, läheb ka kassas Maxima müüja Margit Mägi sõnul tavapärasest pisut rohkem aega. «Raha pole ju uus ainult ostja, vaid ka müüja jaoks,» vabandab ta.
Maxima poe kõige pisemal müüjal Mägil on nipp juhuks, kui ta kuuleb, et järjekorras ootab mõni pahur ostja, kes ei saa hindadest aru või ei kannata oodata. «Ma siis naeratan talle ja hakkame koos vaatama, kui palju asi maksab,» ütleb ta lapselikult siiralt. Enamasti Mägi sõnul naeratus aitab ja ostjad on mõistvad, vahel tunnevad isegi kaasa müüjatele, kes peavad praegu kahes rahas vilkalt orienteeruma.
Maxima peakassapidaja Anu Malinina lisab, et tema meelest võinuks paralleelkäibe aeg üldse ära jääda, sest inimene on mugav nii kaua, kui tal lastakse mugav olla, ning kohe vaid ühes rahas arveldamine oleks ehk segadust vähem tekitanud.
Nii unistavadki müüjad omamoodi teisest europäevast järgmise nädala lõpus, kui ei pea enam kotitäit Eesti sente või pisikese ostu eest 500-kroonist vastu võtma, vaid saab ainult eurodes arveldada. «Siis jõuab euro ka müüjate jaoks lõplikult kohale,» nendib Malinina.