Messist paisus müstiliselt suur kirjanduspidu

Ilona Smuškina on ülikooli raamatukogu ees köitekujulise teabealuse kõrval, kus kirjas Prima Vista tähtsamad sündmused. Foto: Sille Annuk

Kohtusin Ilona Smuškinaga Tartu ülikooli raamatukogus tema kabinetis sel päeval, kui trüklast saabusid brošüürid Prima Vista programmiga. Festival avatakse kolmapäeval, kuid eelüritusi on juba tänagi. Meie jutt algas aga hoopiski saksa keelest.

Olete lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi saksa keele erialal. Kuidas juhtus selline müstiline asi, et saksa filoloogist sai kohe pärast instituudi lõpetamist raamatukoguhoidja Tartus?

Minu abikaasa Roman lõpetas Leningradi kunstiakadeemia arhitektuuri erialal. Et ta oli minuga juba abielus, suunati ta Eestimaale tööle. Eesti Projekti peaarhitekt Mart Port pakkus talle töökoha koos korteriga Tartus.

Hakkasin samal kevadel otsima siin tööd. Läksin Tartu ülikooli raamatukokku direktor Laine Peebu juurde, ta vaatas mind ja ütles: «Me võtame teid.» Ja vormistas mulle suunamise. Väliskirjanduse komplekteerimisse oli vaja inimest.

Mõtlesin, et jään raamatukokku ja Tartusse paariks suunamisega ette nähtud aastaks, sest see linn tundus mulle hästi unine. Ma ei tundnud siin mitte kedagi, aga praegu on nii, et kui ma linnas liigun, on iga viies vastutulija tuttav.

Millal viimati saksa keeles kõnelesite?

Suhtlen nendega, kes tulevad meile külla. Näiteks täna, neljapäeva õhtul on meie majas näituse «Konrad Adenauer ja Euroopa integratsioon» avamine, kuhu tulevad kõrged külalised Saksamaalt.

Taas algab kirjandusfestival Prima Vista, mis tuli selle nime all huviliste ette esimest korda aastal 2004 ning millele eelnesid Tartu ülikooli raamatukogu korraldatud raamatumessid Utlib Market. Teie tegite nendega algust?

Jaa, mina alustasin. Alguses oli väike mess meie majas teisel korrusel, hiljem tulid neile juurde tõlkeseminarid ja igasugused muud kirjandusüritused.

See on päris müstiline, et hiljem on kõik nii suureks kasvanud. Aga see on ka üsna loogiline, kui sellises linnas nagu Tartu hakkavad üheskoos tegutsema kirjanike liit, kirjanduse selts, linnaraamatukogu, ülikooli raamatukogu ja linnavalitsuse kultuuriosakond.

Kust tuli nimi Prima Vista?

Ühel ilusal päeval saime kokku Tartu ülikooli raamatukogu direktori kabinetis ja otsustasime, et Tartus võiks toimuda üks suurem kirjanduspidu. Selle nime meil veel ei olnud. Mulle öeldi, et kui ma juba selle peale tulin, pean ma ka sellega tegelema. Ütlesin, et mis te nüüd, üksi ei saa ma kindlasti sellega hakkama.

Alguses oli meid neli-viis, kes hakkasid festivali tegema. Laine Jänes oli sellel ajal linnapea ja ta andis intervjuu, milles ta ütles, et festivali nimi on Prima Vista. Me ei olnud selleks ajaks seda nime veel kuulnud.

Millest ta võis selle nime teha?

Ta on ju muusik ja see on muusikaline termin, mis tähendab heliteose ilma harjutamata esimest korda noodist mängimist. Seda tõlgendatakse Itaalias ka esimeseks armastuseks või esimeseks pilguks. Ja niimoodi hakkasimegi tegema kirjandusfestivali Prima Vista.

Nüüd algab järjekorras 13. kirjanduspidu. Kui mulle oleks keegi öelnud aastal 2003, et neid tuleb järjest nii palju, et me suudame neid teha endale ja paljudele huvitavaks, ei oleks ma seda uskunud.

Huvi tunnevad tõesti paljud. Käisin hiljuti arsti juures. Ta hakkas rääkima, et varsti tuleb jälle Prima Vista. Mõni päev tagasi kuulsin tänaval, kuidas minu ees poisid rääkisid omavahel, mida nad festivali ajal tahavad näha ja keda kuulata. See teeb südame soojaks.

Kuidas on tänavu festivali korraldamine edenenud? Olete saanud öösiti hästi magada?

Mida vähem aega festivali avamiseni, seda rohkem ärevust tuleb juurde. Mõtted on kogu aeg Prima Vista peal. Ma olen nalja visanud, et kui tulemas olid näiteks Umberto Eco, Leonid Mletšin ja Mihhail Veller, veetsin nendega pikki öid.

Minu elu on nende aastate jooksul kujunenud suures osas selliseks, et Prima Vista on minuga kaasas suvel Pärnu rannas ja ka näiteks siis, kui ma jalutan koeraga. Iga järgmist festivali hakkame tegema juba suvel. Esimest korda saame kokku augustis.

Meie korraldustoimkonnal on selline traditsioon, et mai lõpus või juuni alguses kohtume Ülenurmel minu kodus terrassil. Me nimetame seda terrassipeoks. Tõmbame tehtud festivalile joone alla ja vaatame, mis läks halvasti ja mis läks hästi, kus tegime vea ja mis oli huvitav.

Prima Vista annab ka tänavu tartlastele võimaluse kohtuda nii kodumaiste kui ka välismaiste kirjanikega. Kui kergesti õnnestub väliskülalistele selgeks teha, et nad peaksid Tartusse tulema?

Tartul on oma hõng: Tartu ülikool, Lotman, Tartu ajalugu. See tõmbab siia ka näiteks Venemaa kirjanikke, kes on kõik olnud staarid. Ameerika, India ja teiste kaugemate maade kirjanikele oleme püüdnud selgeks teha, et meie linna tasub tulla vaatama.

Kas võiksite tuua ühe näite tuntud kirjanike arvamustest Tartu kohta?

Paar aastat tagasi käis meil vene lastekirjanik Grigori Oster abikaasaga. Nad elasid hotellis Pallas. Ma läksin hommikul neile hotelli vastu ja küsisin, kas meie lärmakas kesklinn on ebameeldiv. Ta ütles, et mis te nüüd, teil on ju inimese mõõtu linn.

Kas kirjanikud saavad osalemise eest Prima Vistal suurt honorari? Sõidu- ja elamiskulud ju ometi maksab festivali korraldaja neile kinni?

Sõidu-, elamis- ja ka mõned õhtusöögikulud maksame muidugi kinni. Aga honorarid ei ole suured. Ja näiteks Umberto Ecole ei maksnud festival mitte midagi, Ljudmila Ulitskajale ja Leonid Mletšinile samuti mitte midagi. Ja ka paljudele teistele staaridele.

Tänavuse Prima Vista üks külalisi Jay Asher tuleb Ameerikast ja honorari maksab talle USA saatkond. Ma ei hakka nimetama arve. Meie natuke midagi lisame, aga me ise ei suudaks honorari kinni maksta. Poola ja Saksa saatkond on alati aidanud, soomlased ja teisedki. Kui me tahaksime staaridele vääriliselt maksta, ei oleks meil sellist raha.

Kui suur on Prima Vista tänavune eelarve ja kui palju sellesse annab linnavalitsus?

Tartu linn annab korraldamiskuludeks 30 000 eurot. Ja Eesti kultuurkapital annab samuti  suure summa. Need on põhilised rahaallikad. Aga südame teeb soojaks ka see, et meil on väga palju koostööpartnereid, kes toetavad meid teisiti, mitte rahaga.

Neid on palju, kes tulevad ja pakuvad ise abi. See näitab, et selline kirjanduspidu Tartus on loomulik, õige asi. Mind rõõmustab, et inimesed tulevad mõttega kaasa ja tahavad teha.

Kes festivalil osalenud kirjanikest on teile endale jätnud kõige eredama mulje?

Umberto Eco! Hiljem tehti nalja, et tollel aastal käis Eestis kaks väga suurt staari – Umberto Eco ja .... mis selle laulja nimi oligi ... Madonna!

Saabusime Ecoga pärast kesklinnas jalutamist ülikooli raamatukokku, kus ta pidi esinema loenguga. Saalis ja saali ukse ees oli nii palju rahvast, et me ei saanud temaga otse sisse, vaid pidime minema ümber nurga ja kõrvaluksest kuidagi ennast sisse pressima. Kõik saalid, kuhu olid ekraanid välja pandud, olid samuti täis.

Muidugi ma teadsin, kes on Eco, aga mulle oli see ikkagi väga ootamatu, et tema vastu tunti nii suurt huvi.

Kuidas käis Umberto Eco kutsumine Tartusse?

Ma sain teada, et tõlkija Jelena Kostjukovitš, kes elab Itaalias ja õpetab Milano ülikoolis filoloogiatudengeid, on nii Ljudmila Ulitskaja kui ka Umberto Eco kirjanduslik agent. Sain temaga tuttavaks, kui Ulitskaja andis nõusoleku Prima Vistale tulla.

Tema vahendusel andiski Eco nõusoleku. Abiks oli ka Tartu ülikooli biosemiootikaprofessor Kalevi Kull, kes käis Milanos, kohtus Kostjukovitši ja Ecoga ning kutsus ta Tartusse. Selline asjade kokkusattumine oli päris müstiline.

Tänavuse Prima Vista alapealkiri on «Müstifiktsioon». Raamatuhuvilistele pakutakse rikkalikus programmis muu hulgas ekslemisi kirjanduse müstilistel radadel. Kuidas säherdune alapealkiri tekkis?

Selline mõte tekkis möödunud aasta augustis. Arutasime, et tulemas on 13. festival. Eelmise festivali patroon Valdur Mikita ütles, et ohhoo, siis võiks selle ju üldse ära jätta. Pahaendeline arv! Ja nii hakkaski jutt selle ümber keerlema.

Mõtlesime, et seda arvu tulekski rõhutada ja oleks kihvt, kui ka väliskülalisi oleks 13. Vahepeal oli neid tulemas 15, aga lõpuks jäi müstilisel kombel nii, et tuleb siiski 13.

Tänavu on mulle silma jäänud, et paljud on müstikale ja samalaadsetele teemadele tähelepanu pööranud. Just sel aastal on müstika õhus.

Müstika on olnud silmapaistval kohal ka juudi kultuuris. Kuidas teie kui MTÜ Tartu Juudi Kogukond esimees sellele vastaksite?

Väga hea küsimus. Ma ei ole müstikale sellises seoses üldse mõelnud ... Juudi rahva ajalugu on minu meelest algusest praeguseni olnud üks müstiline asi. Kui me hakkaksime sellest rääkima, upuksime teemasse ära.

Kuidas tekkis MTÜ Tartu Juudi Kogukond ja kuidas teie sellega ühinesite?

See sai taastatud mõni aasta pärast Eesti Vabariigi taastamist. Esimees oli Movša Mich-elson. Ma poleks nõukogude ajal iialgi selle peale tulnud, et minu väike tüdruk hakkab juudi ansamblis laulma ja et siis lähen mina teda kuulama ja jään ise sellesse kogukonda. Just muusika pani mind kõige selle vastu huvi tundma.

Viimased aastad olen olnud kogukonna esinaine ja püüan aidata meie inimesi. Nende hulgas on paljud vanad, noored on aga sageli laiali sõitnud.

Kui suur on juudi kogukond Tartus ja millal viimati suuremal hulgal kohtusite?

Meil on liikmena kirjas 70 täiskasvanut. 24. aprillil tähistasime pesach’it (juudi rahva tähtis püha – toim) ja sõime matsat. See on hapnemata leib, mis on tehtud ainult jahust ja veest. Kui meil pühapäeval oli pidu, olid laua peal toitudest ainult matsa, mesi, sibul ja õunad.

Mis kogukonnas veel uudist?

Praegu tegeleme Roosi tänava kalmistuga väga palju. Kalmistu betoonist aed, mis oli seal olnud juba üle 120 aasta, hakkas lagunema. Jänese tänava poolne sein kukkus ühe suure vihmaga mõni aasta tagasi sisse. Mu abikaasa tegi uue projekti. Et uue aia tegemine on väga kallis, eraldas Tartu linn meile sellest rahast poole.

Märtsi lõpus tegi tänavakunstnik Edward von Lõnguse sinna pildi, mille ta juba paari päeva pärast kattis halli värviga kinni. Kas olete rahul asjade sellise lahendusega?

Me ei jäta seda niimoodi. Me küsisime juba hinnapakkumisi ja võtame firma, mis teeb selle kalmistuaia osa päris korda.

Viis kuud tagasi võeti Tartu vastu Unesco kirjanduslinnade võrgustikku. Mida loodate sellest võrgustikust festivalile Prima Vista ja kogu Tartule?

Meil tekib rohkem kontakte ja tänu nendele saame festivalile kutsuda veel kuulsamaid isikuid. Võrgustikku kuulumine toob kaasa igasugust laadi kontakte. Tartu on ennast märgistanud kui kirjanduse ja kultuuri linn. Ja see on väga tähtis.

Mis on teile endale raamatukogutöös ja festivali korraldades tähtsaim tundunud?

Mulle on oluline, et kõik need aastad olen ma saanud teha seda, mis mulle meeldib.
--------------------

Ilona Smuškina

•    Ilona Smuškina on sündinud 20. novembril 1948 Pärnus.

•    Lõpetanud Pärnu 3. keskkooli (1966) ja Tallinna pedagoogilise instituudi saksa keele erialal (1974).

•    Tartu ülikooli raamatukogus töötab aastast 1974, praegu ametilt turundusjuht.

•    Raamatukogu konverentsikeskuse looja. Korraldanud arvukalt konverentse ja kureerinud raamatunäitusi.

•    Kirjandusfestivali Prima Vista juhatuse esimees.

•    Tartu juudi kogukonna esimees.

•    Tartu medal aastast 2015.

•    Abielus arhitekt Roman Smuškiniga, kaks last, neli lapselast.