Galerii: Tšornobõli veterani meenutused: «Järsku kiirgab ise, mitte ta riided?!»

26. aprillil 1986. aastal hakkas Nõukogude võim paaniliselt otsima mehi, kes korjaks kokku Tšornobõli tuumajaamast välja paiskunud radioaktiivset saaste. Teiste hulgas saadeti päästetöödele 24-aastane Aivar Sapelkov.

«Tegelesin tol ajal tipptasemel käimisega ning olin just võistlustelt koju jõudnud. Keset ööd kostis ukse tagant kolkimist ja seal seisnud võõrad inimesed teatasid resoluutsel toonil, et nüüd on minek kordusõppusele. Lisaks passile ja sõjaväepiletile soovitasid nad kaasa võtta kümme rubla söögiraha, sest võib-olla läheb õppustel kauem, kui vaid mõni tund aega,» meenutas Sapelkov.

Esimene peatus teel «õppusele» tehti kohalikus külanõukogus. «Ma olin esimeste seas, kes kohale jõudsid. Koridoris konutades kuulsin, kuidas külanõukogu esimees oma kabinetis helistas ja käske jagas – keda esiti kodust kätte ei saadud, sellele tuli hiljem uuesti ukse taha minna.»

Tartus Põllu tänaval asunud külanõukogusse vooris mehi juurde terve öö. Kuna seal sööklat ei olnud, korjati neilt dokumendid kokku ja lasti nad hommikul linna peale sööma. «Ametlikult räägiti endiselt tsiviilõppustest, kuid vaikselt hakkas info toimunust ka meieni tilkuma. Seega kasutasin söögipausi selleks, et minna Maaspordiühingusse ja paluda neil minu, kui paljulubava sportlase, eest kosta,» meenutas Sapelkov.

«Sõjaväekomissariaadis võttis toru Kalliti-nimeline eestlane, kes teatas, et mehi on kohale saadud rohkem, kui vaja. Seega tulgu ma komissariaati, märkigu end ära ja saan minema. Kui komissariaati jõudsin, hakkas see eesti mees minu peale vene keeles karjuma ning tema sõnum oli üsna üheselt mõistetav: «Sinu koht on seal!» Nii palju siis pääsemisest ja kokkulepetest…»

Järgmine napikas

Edasi viis meeste tee Jõhvi jaotuspunkti, kus hakati Ukrainasse saadetavaid üksusi komplekteerima vastavalt armees omandatud erialale. «Süsteem oli selline, et hakati nime järgi mehi välja kutsuma. Kuna Jõhvisse jõudmise ajaks oli taas kätte jõudnud öö, sai teha näo, et tukud ja oma nime ei kuule. Lõpuks oli asi nii kaugel, et Võru ja Tartu kvoot oli täis ja need, kes üle jäid - mina nende hulgas - hakkasid juba busside peale minema. Aga… siis selgus, et Viljandi remondiroodu on veel kümmet meest tarvis. Minul oli sõjaväepiletis kirjas vanemmehhaanik, kuid tegelikult olin olnud buldooserijuht. Aga venelasi muidugi ei huvitanud, mida sa teinud olid, tähtis oli see, et paberile oli kirjutatud vanemmehhaanik.»

Järgmised viis kuud sisustasid Sapelkovi elu lagunevate veoautode remontimine ning hasartmängud. «Remondiroodul oli kohustus saata iga päev viis meest labidaga maapinda sonkima ehk saastunud pinnast koguma. Mina tegin seda kokku vast viis-kuus korda, sest meie aeg kulus autode – GAZ-51 ja 53 ning ZIL-131 - parandamisele. Tuumajaam asub ju jõe ääres ning pinnas on liivane. Väikesed teed, millel ühtäkki pandi sõitma meeletu masinate voor, muutusid paari tunniga läbimatuteks liivamülgasteks. Kuna autosid tuli pidevalt pukseerida või välja tõmmata, pidasid sidurid ja käigukastid kohati vastu vaid kolm-neli päeva,» meenutas Sapelkov.

Kuna radioaktiivse kiirguse mõjudest ei teadnud mehed just palju, oli vaja midagi, millega muremõtteid eemale peletada. «Remondiroodus tekkis neli-viis meest, kellega hakkasime raha peale kaarte mängima. Selle sõpruskonnaga mängisime tihti hommikusöögini välja ja siis sai otsitud mõni hea koht, kus uni ära magada. Olime sõna otseses mõttes mängusõltlased, aga see tõi meid eemale päevasest rutiinist ja oli võrreldes kõige muuga suhteliselt mõtestatud tegevus.»

Äkki kiirgab ise?

Kuigi Nõukogude armee oli kehtestanud maksimaalse kiirgusdoosi, mille ületanud lubati koju, oli sellega nagu vene värgiga ikka. Siiski sai Sapelkov «heade töötulemuste eest» ka korra puhkusele. «Kui Leningradi vaksalis kiirgust mõõdeti, hakkasid aparaadid undama. Selle peale küsisid kiirgust mõõtnud mehed, et miks mul on seljas samad riided, mis kiirgustsoonis. Kui ma ütlesin, et riided on uhiuued, sosistas üks mees teisele, et «Äkki ta kiirgab ise, mitte riided.»»

Kuna keegi ei teadnud, mida kiirgus tervisega teeb, hakkas ka Sapelkovi painama posttraumaatiline stress. «Tekkis tõrge käimise suhtes – ma ei teinud seda enam entusiasmi või rõõmuga. Kõik tundus mõttetu ning hakkasin elama päev korraga. Samuti hakkasin nägema õudusunenägusid, et taas on öö ning ukse taga mehed, kes tahavad mind ära viia.»

Nõukogude ajal ei antud veteranidele psühholoogilist abi ning elu ei teinud kergemaks ka kõrvalseisjad. «Ilkujaid oli palju ning põhiteema oli, et kas meheau ikka töötab. Mul kulus paar aastat, enne kui julgesin minna naisterahvaga sõprusest kaugemale. Sisemist kõhklust oli kõvasti ja kõhklustest pidi üle saama ka minu tulevane.»

Koos perega tulid ka uued eesmärgid ning hirm jääda teovõimetuks ja kaaslastele koormaks vajus tahaplaanile. «Hakkasin oma maja ehitama ja siis polnud enam aega ega jaksu muretseda. Ja kui kõvasti tööd rabad, siis väsid ju nii ära, et ei näe öösel und ka. Tänaseks on minu lapsed suured – võib öelda, et läks õnneks,» on Sapelkov rahul.

Miks keegi ei märka?

Veel tänagi tuleb Sapelkovile toimunust rääkides klomp kurku ning vestluse ajal teeb ta korduvalt pause enda kogumiseks. «30 aastat on möödas ja see ei ole ununenud. See on tuhandete meeste tragöödia ning olgem ausad, meid ei saatnud sinna mingid sõjaväelased. Tegelikult saatsid meid sinna kohalikud külanõukogu esimehed, eestlased, kes värisesid oma koha pärast.»

Veteranidele teeb haiget, et kuigi riik maksab neile iga aasta 192 eurot toetust, ei ole inimlikku lähenemist. «Valdades on sotstöötajad olemas, kes võiks ka veteranidega tegeleda. Ega mehe hing ei luba ju kerjama minna, kui on probleeme. Nii uputavadki nõrgema iseloomuga mehed oma mure viinapudelisse, sest hing ei luba selle murega lähedastele koormaks olla.»