Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hing igatseb täiuse järele muusikas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Vaike Uibopuu: neiulaul ja naistelaul», | FOTO: Repro

Vaike Uibopuu teab täpselt oma muusikalisse maailma sisenemise teed. Nagu võib lugeda tema elu ja tegevust kajastavast raamatust, oli kõige algus kasvuaeg Urvastes.


Muusikategemine haaras kogu koolijuhataja peret. Vaike isa Johannes Rööp mängis pereorkestris viiulit, Vaike roopilli ja sarve, õde Hilja roopilli, õde Karin akordkannelt, vend Peeter plokkflööti või vilepilli, õde Ellen kontrabassi ja ema kitarri.

Raamatus «Vaike Uibopuu: neiulaul ja naistelaul», mis kõneleb koorijuhist, Tartu linna aukodanikust (2008) Vaike Uibopuust, ongi kõige isiklikumad tunded seotud lapsepõlvega Urvastes ning oma poja Paavo kasvamisega tiheda tööelu kõrval Tartus.

«Kuivõrd ma viibisin koorilaagrites ja proovides, siis nägin tervet protsessi loo välja valimisest kuni kontserdini,» meenutab Paavo Uibopuu. «Nägin, milline suur töö oli ühe neljaminutilise kontserdil esitatava loo taga. Mul ei ole sellist pettekujutelma, nagu hea resultaat tekiks iseenesest, ilma tööta.»

Raamatu ülejäänudki leheküljed ei kõnele magusmaialt Vaike Uibopuu eraelust ega juhtumistest kodu- ja välismaal.

See raamat on muusikast, hinge igatsusest täiuse järele, laulukultuurist, oma õpingutest ja teiste õpetamisest.

Raamat kui elav foorum

Vaike Uibopuu on Tartu Ülikooli kammerkoori asutajaid (1970) ja Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori ellu kutsunud Richard Ritsingu töö jätkaja (1963).

Raamatu koostajale Saari Tammele oma koorijuhitööst kõneldes meenutab Vaike Uibopuu küsimusi ja probleeme, millele ta noore dirigendina iseendas vastust otsis. Samade probleemide kohta on koostaja soovinud arvamust kuulda ka Vaike Uibopuu kolleegidelt-koorijuhtidelt, tema oma kooride lauljateltki.

Raamatu üks väärtusi ongi see, et ülestähendatu mõjub elava foorumina, kus vastutustunde ja hoolivusega arutlevad sõnavõtjad koorikultuuri ülesehitamise, hoidmise ja arendamise üle.

Selles raamatus on tähelepanu eelkõige naiskoori väljendusviisidel ja võimalustel. Teema käsitlus keskendub Vaike Uibopuu sõrmitsetud «pillile» – Tartu Ülikooli Akadeemilisele Naiskoorile.

Saari Tamm on põhjalikult uurinud ka ülikooli naiskoori kontserdikavasid, koori väike- ja suurvormide esitusi.

Toetus naiskooridele

Praeguseks on Vaike Uibopuu (70) koondanud tähelepanu Lõuna-Eesti naiskooridele. Kevadel asutas ta koos poja Paavoga Tartu Kultuurkapitalisse sihtkapitali Lõuna-Eesti naiskooride ja naiskoorijuhtide toetuseks.

Hiljuti, esimesel advendipühal, kuulutas teenekas koorijuht Tartu ja Tartumaa naiskooride laulupäeval Jaani kirikus välja sihtkapitali esimese stipendiumisaaja. See on Põlva naiskoori Mai dirigent Saidi Tammeorg.
Tähelepanu ja hoolivusega toetab Vaike Uibopuu jätkuvalt Eesti naiskooriliikumist. Ta on ju muusikuks sündinud. Sellest pajatab ka äsja ilmunud raamat.

Raamat
Saari Tamm, «Vaike Uibopuu: neiulaul ja naistelaul»,

toimetanud Leeni Uba,
kujundanud Marat Viires,
kirjastanud Eesti Naislaulu Selts, 2010,
143 lk (sh 28 lk fotosid ja 10 lk lisasid).

Tagasi üles