Tammeka rekordimeheks kerkinud Kristjan Tiirik: kui jala sirgeks laseme, saame vastu näppe

Tammeka fännid on Kristjan Tiirikust uhke plagu meisterdanud, mis iga kodumängu eel tribüünile üles pannakse. Senises üheksas mängus on klubi legend skoorinud kolmel korral.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartu JK Tammeka lõpetas Eesti jalgpalli meistriliigia avaringi suurepärase 1:1 viigiga võõrsil Tallinna FC Levadia vastu ning hoiab üheksa mängu järel neljandat kohta. Meeskonna raudvara Kristjan Tiirik rõhutab, et vahva alguse taga on asjaolu, et kõik mängijad on pingutanud sajaga ning hinnaalandust pole üheski mängus tehtud.

Matš Levadiaga oli augusti lõpus 34-aastaseks saava Tiiriku jaoks 256 kohtumine kõrgliigas, kus ta kandis Tammeka särki. Sellega tõusis mängimise kõrvalt ka klubi juhatusse kuuluv vanameister mööda Heiko Tammest ning on nüüd ainuisikuliselt läbi aegade meistrilliigas kõige rohkem kohtumisi pidanud Tammeka mängumees.

Kristjan, oma pika karjääri jooksul oled sa Tammekas näinud igasuguseid aegu. Tänavune hooaja algus on vist üks ägedamaid?

Ega ei mäleta jah, millal nii hea hooaja algus oleks olnud, võib-olla tol aastal, kui Maag/Tammekaga viiendaks tulime (2007.a hooaeg – toim). Edukas olla ja spordis häid tulemusi teha on alati tore, ja arvan, et rahuloluks on enam kui põhjust.

Tammeka hoogne algus tundub ilmselt paljudele ootamatu ennekõike seetõttu, et mullu pääsesite napilt esiliigasse langemisest ning jäite kõrgliigasse vaid tänu üleminekumängudele. Mille pealt on siis korraga tulnud selline kvalitatiivne hüpe, et suudate pea kõigiga kui võrdne-võrdsega mängida?

Tegelikult oli meil eelmisel hooajal ikkagi ka väga palju ebaõnne ehk oli päris palju mänge, mis andsime punktide mõttes käest ära, lisaks olid otsesed konkurendid Tulevik (langes lõpuks esiliigasse – toim) ja Pärnu päris hästi komplekteeritud ja käis tihe andmine, natuke ühele poole, natuke teisele poole, lõpuks kulges meie jaoks kõik siiski positiivses võtmes.

Mis muutus, oli see, et kui hooaja alguses ei pööranud treenerid rõhku mitte niivõrd tulemusele kuivõrd mängijate arendamisele, siis hooaja teises pooles läksime mänge konkreetselt tulemuste peale tegema. Ehk siis ka treenerid arenesid hooaja käigus ja seda teevad nad jätkuvalt, mida on näha ka sellest hooajast

Ning muidugi see, et meeskonna tuumik on säilinud ning noored on oma arengus kõva hüppe teinud – võtame näiteks Rasmus Tautsi ja Martin Milleri, kes teeb oma esimest täishooaega, positiivne on ka Tristan Koskori esile kerkimine.

Noorte areng nii ongi – ükspäev vaatad, et ei ole nagu midagi ja järgmisel päeval laseb nagu kulda. Alati räägin teistele noortele Markus Jürgensonist – kui ta tuli kunagi esindusmeeskonda, siis kõik hoidsid kahe käega peast kinni, aga juba poole hooaja pärast oli ta üks enim arenenud mängijaid ja nüüd on ta jõudnud Eesti koondisesse ja me kõik teame, milline ta tase on. See on isiklikust kogemusest üks väga hea näide, et noori ei tohi kunagi maha kriipsutada ja teha kaugeleulatuvaid järeldusi.

Tammeka poolehoidjaid võib samas muretsema panna teie suhteliselt õhuke koosseis – seni olete suutnud küll suuremaid vigastusi vältida, aga kui hooaja edenedes mõni põhimängija vigastuse tõttu välja peaks langema, mis siis saama hakkab?

Ma arvan, et siis on aeg duubelrivistusest mõnel noorel esile kerkida, kus siis piltlikult öeldes peab tulema uus Rasmus Tauts või Martin Miller Tammeka jaoks. Ma usun, et see ei ole selles mõttes probleem, sest klubis sees on näha, kuidas duubli poisid, kes ka koos esindusmeeskonnaga treenivad, teevad oma arengus järgmisi samme. See oleks Tammeka jaoks ainult positiivne, kui sealt tuleks uued mängijad kohe peale, kes saavad oma võimaluse ja kasutavad selle ära.

Samas väga kaugel ei ole enam ka suvi ja 20. juuni, kui avaneb üleminekuaken – võib arvata, et nii mõnigi professionaalne meeskond limpsab nende noorte peale keelt, kelle sa siin välja tõid.

Jah, arvata on, et mõned mängijad mõne suurema klubi huviorbiiti tõusevad, aga nagu juba varem oleme öelnud: oleme küll amatöörmeeskond, kuid meie suhtumine on professionaalne ehk me teeme trenni nagu professionaalid ja käitume nagu professionaalid ning lisaks pöörame üha rohkem rõhku ka mängijate individuaalsele karjääri planeerimisele. Kui klubi näeb, et jah, nad Tammekas enam edasi ei arene, siis loomulikult me teeme kõik selleks, et need mängijad jõuaksid oma karjääris järgmise sammuni, aga ma arvan, et praegustel mängijatel on hetkel kõige õigem koht Tammekas, sest siin nad saavad mänguaega ja meeskonnas on piisavalt kvaliteeti, et areneda.

Kui veel esimese ringi üheksa mängu peale tagasi vaadata, siis milline kohtumine sulle endale on kõige eredama mälestuse jätnud, et näe kurat, ära tegime!

Eks kõik kodumängud on positiivsed olnud, välja arvatud 0:3 kaotus Nõmme Kaljult. Aga just see, et oleme hingega pannud, alates Transiga mängust, kus tulime kaotusseisust välja (Tammeka suutis lõpu eel 2:2 viigi välja võidelda – toim). Muidugi 4:0 võit Sillamäe üle oli hästi meeldiv, kuigi see mäng oli nende kahe punase kaardi tõttu natuke kummaline. Aga rõhutan, et tulemuste taga on just see, et kõik on pannud sajaga, kuskil pole hinnaalandust tehtud.

Samas sellega ei saa vist küll kuidagi rahul olla, et viimasest neljast väravast kolm on teile löödud nurgalöökide järel?

Jah, kuigi Nõmme Kalju eel veel eraldi taktikalises plaanis töötasime nurgalöökide kallal, sest teadsime, et nad on päris palju väravaid neist saanud. Aga eks teeme siit omad järeldused ja anname endast kõik, et rohkem selliseid asju ei juhtuks.

Nüüd olete kõigiga korra läbi mänginud ja on selge, et järgmistes ringides keegi Tammekat enam mütsiga lööma ei tule. Kuidas edasi?

Meie eesmärk on ikkagi minna kõiki mänge võitma ja sajaga panema. Esimene ring näitas, et oleme võimelised kõigi vastu mängima ja punkte võtma. Aga loomulikult teadvustame endale, et kui me kuskil – ka mängudes Rakvere või Pärnuga – laseme natukenegi jala sirgu, siis võime vastu näppe saada. Meie jaoks on iga mäng kompromissitu võitlus ja terve võistkond peab endast kõik andma, et sealt tulemus võtta. Ja ma loodan ja arvan, et me selles suunas endiselt liigume ja nii ka mängime.

Tagasi üles