/nginx/o/2016/04/21/5285923t1hfa1c.jpg)
Praegu Viljandis elav Geoffrey Longhurstile on tänavune aasta tähendusrikas vähemalt kahel põhjusel. Esiteks möödub kümnend päevast, mil ta koos oma eestlannast tüdruksõbra ja praeguse abikaasaga Eestisse kolis. Teiseks tähistab ta peagi 40. sünnipäeva.
«Sellised teetähised on paljudele olulised ning neid püütakse kuidagi eriliselt ja meeldejäävalt märkida. Mina pole ses osas erand ning otsustasin korraldada väikese filmisündmuse,» selgitas ta.
Austraalia kuulub noorema põlvkonna eestlaste kõige ihaldusväärsemate reisisihtkohtade sekka ning paljud on seal mandril ka elanud. Ometi ei tunta Longhursti veendumuse kohaselt Austraalia filmiloojate töid Eestis peaaegu üldse.
«Terves Euroopas näidatakse Austraalia filme väga vähe. Sellest on kahju, sest Austraalia elulaad ning loodus on väga eripärased ning suur ekraan oleks nende tundmaõppimiseks hea vahend,» põhjendas ta.
Nii toobki Longhurst 26. aprilli õhtul Tartu Elektriteatris suurele ekraanile kaks oma kodumaal valminud märgilise tähendusega filmi. Need on kõrgelt auhinnatud teosed, mis on valmimisaastalt ja stiililt üpris erinevad.
Ometi võib neid pidada ka pisut sarnaseks, sest mõlema keskmes on mees, kes on oma eluga füüsilises ja majanduslikus mõttes jänni jäänud ning kes on sunnitud kodust kaugel viibima.
«Tunnistan, et minagi olen kodust kaugel ning mõistan nende igatsust. Samas saan kinnitada, et õnneks ei ole minu elu Eestis kaugeltki võrreldav nende filmide süžeedega,» rääkis Geoffrey Longhurst veel.
Esimene, režissöör Rolf de Heeri käe all 2014. aastal valminud draama «Charlie's Country» jutustab loo aborigeeni sõdalasest, kelle hiilgeajad on möödas.
Peategelane elab aborigeenide kogukonnas Austraalia põhjaosas. Kui valitsus tugevdab kontrolli kogukonna traditsioonilise eluviisi üle, eksib mees kahe kultuuri vahele. Moodne elu võimaldab küll ellu jääda, kuid kokkuvõttes on elu ise see, mille üle pole tal kontrolli.
Charlie mõõt saab täis, kui tema relv, äsja meisterdatud oda, ja parima sõbra džiip konfiskeeritakse. Film on üsna poliitiline, aga samal ajal naljakas, haarav ja liigutav, peaosas legendaarne Austraalia näitleja David Gulpilil.
Just tänu näitlejameisterlikkusele pälvis see teos 2014. aastal Cannes'i filmifestivalil eriauhinna Prix Un Certain Regard.
Teine film «Wake in Fright» põhineb Kenneth Cooki 1961. aastal ilmunud samanimelisel novellil. 1972. aastal oli film Cannes'i filmifestivali Kuldse Palmioksa auhinna nominent ja 2009. aastal sai see Cannes Classics eriauhinna.
Lugu räägib keskklassi kooliõpetajast John Grantist, kelle valitsus on sunniviisil määranud ametisse ühte kaugesse, jumalast mahajäetud maanurka. Ta peatub jõuludeks koju sõites Bundanyabba kaevanduslinnas ja teeb seal tutvust kohaliku hasartmänguga, mis annaks talle rahalise kindlustunde ja võimaldaks Sydneysse tagasi kolida. Aga läheb teisiti. Halvad otsused on alles algus.
Film on jõhker ja kaasahaarav ning räägib mehelikkuse ja amoraalsuse lahknemisest.
Sotsiaalse realismi ja eksistentsiaalse õuduse piirimail kõikuv film ei leidnud algul laiema publiku vastukaja, aga on praeguseks muutunud Austraalia kinotööstuse nurgakiviks.
Teos on režissöör Ted Kotcheffi üks tippsaavutusi ja jutustab kvaliteetse õudusloo koos Donald Pleasance’i, Gary Bondi, Silvia Kay ja viimast korda kinolinal oleva Chips Rafferty silmapaistvate osatäitmistega.