Peep Mardiste: eelarve kulub kesklinnas

Tartu investeeringud linnaosadesse. Foto: Graafika: Kaido Linde

Linna eelarvet pole seni analüüsitud linnaosade kaupa – rohelise erakonna põhjalik analüüs näitab, et suur osa linna investeeringutest jääb kesklinna.

Investeeringud moodustavad Tartu eelarvest tavaliselt umbes kolmandiku ja investeeringute kaardil saab välja joonistada üksikud kohad, kuhu maksumaksja raha on rohkem paigutatud. Enim kära on viimastel aastatel olnud suhteliselt tarbetu Vabaduse autosilla (168 miljonit krooni) maksumuse üle, kuid see on suuruselt siiski alles linna teine investeering.

Mõneti üllatuslikult on viimasel viiel aastal linnaeelarvest rahastatud kalleimaks objektiks olnud hoopis kutsehariduskeskus Kopli tänavas, see on saanud tuge 217 miljoni krooni eest.

Investeeringud teistesse üksikobjektidesse on olnud märksa tagasihoidlikumad: viimasel viiel aastal on kulunud Kesklinna kooli juurdeehitisele 88 miljonit, Tamme staadioni tribüünile 83 miljonit ja Liiva tänava hooldekodule 77 miljonit. Ka alles kerkiva teaduskeskuse Ahhaa hinnast maksab linn üle 50 miljoni krooni.

Euroliidu abi

Linna eelarvest tehtavatel suurematel investeeringutel on palju ühist: sageli asuvad linna rahastatavad objektid kesklinnas (Kroonuaia sild, Kesklinna kool, Ahhaa), kuid suuri investeeringuid on saanud ka teised linnajaod: kutsehariduskeskus Ropkas, Tamme staadion Tammelinnas, hooldekodu Ülejõel.

Loetletud suurtest investeerimisobjektidest on keskeltläbi pooled ehitatud Euroopa Liidu abiga.

Jaani kiriku taastamisel saime tuge Saksamaalt, järgmised suured ehitustööd on paljuski kinni maksnud Euroopa Liidu rikkamate riikide maksumaksjad.

Väiksematest objektidest on ELi abi viimastel aastatel kasutatud näiteks Antoniuse gildi, mänguasjamuuseumi ja Emajõe kaldakindlustuste tegemisel. See näitab ühelt poolt linna edukust abi küsimisel ja saamisel, aga teisalt ka vaba eelarveraha karjuvat nappust. On pisut piinlik, et isegi lasteaia rajamiseks peab Euroopa Liit linnale abikäe ulatama.

Tartu 39 ruutkilomeetrit on jaotatud 17 linnaosaks. On loomulik, et linna eelarvest tehtavad investeeringud ei jaotu linnaosade vahel võrdselt – mõnes linnaosas on investeeringuid vajavaid koole ja teisi ühiskondlikke objekte lihtsalt rohkem.

Linnaosade võrdlemise teeb mõneti küsitavaks nende erinev suurus. Ulatuselt on suurimad Annelinn (5,36 km2) ja Ihaste (4,25), väikseimad Supilinn (0,48), Vaksali (0,76) ja Variku (0,77).
Kuidas jaotuvad linna eelarvest tehtavad investeeringud linnaosati? Roheline erakond jagas viimase viie aasta eelarvete, lisaeelarvete ja reservfondi kõik investeeringud linnaosade kaupa, et paremini mõista linna eelarve mõju linna arengule.

Kõige rohkem raha

Analüüsides viimaste aastate eelarveid, saab kõhklemata öelda, et eelisseisundit naudib kesklinn. Sinna on läinud keskmiselt 24 protsenti eelarve investeeringutest. Kui lisada kesklinnas paiknevate linnavalitsuse hoonetega seotud igapäevased kulud, tuleks kesklinna osakaal linna eelarves veelgi suurem. Kesklinna kõrval on suhteliselt suurimat rahasadu nautinud Ropka ja Ülejõe linnaosa.

Kui arvestada kõiki eelarves kajastatud investeeringuid, on viimasel viiel aastal jagunud piltlikult öeldes igale kesklinna ruutmeetrile aastas keskmiselt 46 krooni. Mõneti üllatuslikult järgneb Ropka linnaosa (37 kr), keskmisest rohkem on raha läinud ka näiteks kesklinna naabrile Ülejõele (18 kr) ja Jaamamõisale (12 kr).

Ropka kõrge koht on ilmselt ajutine ja seotud peamiselt kutsehariduskeskuse kalli juurdeehitise rajamisega. Ülejõe positsioon on aga kindlam, sest seal on linna objekte rohkem: hooldekodu (Lii-va tn), sotsiaalmaja (Lubja), vaimse tervise hooldekeskus (Staadioni), laulupeomuuseum (Jaama) jt. Siinses kalkulatsioonis on ka kesklinna ja Ülejõed ühendava Vabadussilla maksumus jaotatud võrdselt kahe linnaosa vahel. Loomulikult kasutavad sildu ka teiste linnaosade elanikud.

Ebavõrdne seis

Linnaosadest on kõige vähem linna investeeringuid nähtud Varikul ja Ihastes – kumbki aastas keskmiselt 0,5 krooni ruutmeetri kohta. Ropka tööstusrajooni iga ruutmeeter on saanud aastas keskmiselt 0,8 krooni eest investeeringuid. Kuna tegu on investeeringute arvestusega, ei kajastu siin näiteks linnale kuuluvate asutuste palgafondid, jooksvad kulud ega tänavakoristuse, lumetõrje ja ühistransporditeenuse kulud.

Linnaosa pindalast olulisem on vaadelda investeeringute suurust elanike arvu suhtes. Rahvarohkeim linnaosa on 28 000 elanikuga Annelinn, järgnevad Karlova 9000, Tammelinn 8000 ja Ülejõe 7600 elanikuga. Kõige vähem on elanikke Maarjamõisas (350), Ränilinnas (1760) ning Supilinnas ja Varikul (1840).

Linnaosa ühe elaniku kohta on kohaliku infrastruktuuri tarbeks kulutatud aastas keskmiselt 12 000 krooni nii kesklinnas kui Maarjamõisas. Et Maarjamõisas on väga vähe elanikke, on see arv ehk eksitavalt suur. Nagu linnaosa suurusest, nii on ka elanike arvust lähtuvalt enim investeeringuid saanud Ropka, Ülejõe ja Jaamamõisa.

Osa linna investeeringutest on läinud ka väljapoole linna piire: Tartu lennujaam, Aardlapalu prügila, lennundusmuuseum, Veski spordibaas jm.

Kokkuvõtvalt: veerand linnaeelarvest tehtavatest investeeringutest jääb kesklinna. See on ka mõistetav, sest linnasüda majutab palju töökohti ning sinna on asja kõigil linlastel ja turistidelgi.

Kesklinna järel on viimasel viiel aastal suhteliselt kõige rohkem raha läinud Ülejõe, Ropka ja Jaamamõisa linnaosa koolidesse, lasteaedadesse, asutustesse ja teedesse. Suhteliselt kõige vähem on investeeritud Varikusse ja Karlo­­vasse.

Kui siin-seal on arvatud, et aktiivne kohalik kogukond on suutnud linnaosaseltsi kaudu tuua oma linnajakku palju linna raha, siis nii see pole. Tegusa seltsiga Karlova on üks vähim rahastatud linnaosi ja palju parem pole ka Supilinna seis.