Saksa arsti surmapõlgus tõi talle Nobeli auhinna

Aastal 1929 avas Werner Forssmann käe veeni ja sondeeris enda südant. Foto: Erakogu

Werner Forssmann oli 1929. aastal 25-aastane arst, kes praktiseeris Berliini-lähedases Eberdswalde kirurgiakliinikus. 

Ta oli sügavalt veendunud, et südamesse on võimalik mööda veresooni liikudes juhtida sond ning sel viisil sealt mitmesuguseid andmeid korjata. 

Samuti leidis ta, et erakorralistes oludes saaks sel viisil palju tõhusamalt südamesse ravimeid viia, selle asemel, et kasutada ohtlikku pimemeetodit ehk läbi rindkere pika nõelaga süstimist.

Kuid 1929. aastal usuti, et kateeter võib sassi ajada südamekambrite töö ning südame seisata. Seepärast keelati ka 25-aastasel noorel arstil igasuguste niisuguste katsete tegemine, kuna kardeti, et see võib lõppeda kellegi surmaga.

Forssmann oli oma idee nimel aga palju pingutanud ega tahtnud loobuda. Ta oli teoreetiliselt iga pisiasja endale selgeks teinud ning ka katseloomade peal sondiga liikumist harjutanud. Ta oli kindel, et suudab sondi inimese käsivarrelt veeni sisestades ja soones edasi liikudes südameni jõuda. 

Siis sai ta nõusse ühe kaasresidendi, kes sisestas kõigepealt Forssmanni veeni suure nõela, kust mööda pidi siis kateeter veeni minema. 

Katse leidis aset Eberdswalde kliinikus öösel kõigi ees salajas. Forssmanni kolleeg lõi aga araks ning sundis ka Forssmanni eksperimendist loobuma.

Nädalapäevad hiljem katsetas Forssmann uuesti ning kutsus appi ühe õe, kelle ta pani hoidma peeglit, et ta ise saaks protseduuri röntgeniaparaadi kujutiselt paremini jälgida.

Ta liikus sondiga aeglaselt mööda oma veeni kõigepealt üles ja siis rangluualust veeni mööda alla südame poole. Kui ta oli sisestanud umbes kaks jalga ehk 65 sentimeetrit sondi ning otsustanud, et sellest pikkusest peaks südameni jõudmiseks piisama küll, jalutas ta röntgenikabinetti, ülejäänud sond ümber käsivarre ning käskis radioloogil endast ülesvõtte teha. Ülesvõte tõestas, et kateetri tipp on tõepoolest südame paremas kojas.

Forssmann kordas protseduuri enda peal mitu korda ning avaldas 1929. aasta lõpul saadud tulemustest artikli, kus kirjeldas südame kateteriseerimise meetodi väärtuslikkust südamehaiguste diagnoosimisel.

Kahjuks panid Forssmanni vanemad kolleegid ta saavutust pahaks, nimetades seda mõnitavalt tsirkuse reklaamtrikiks. 

Alles aastaid hiljem pälvis Forssmanni artikkel välismaa teadlaste tähelepanu ning julgustas neid seda tehnikat täiendama ja edasi arendama. 

Forssmannile endale maksis ta julgus ja riskipõlgus töökoha. Ta vahetas eriala ja jätkas karjääri uroloogina.

Möödus 27 aastat, kuni jõudis kätte päev, mil ta sai telefonikõne Stockholmist, kus teatati, et talle on antud Nobeli auhind.

Werner Forssmann sattus seepeale suurde segadusse ja küsis hämmeldunult: «Mille eest küll?»