Euro kohe toimima ikkagi ei hakanud

Swedbanki pangabussist sai eurosid välja võtta uue aasta saabudes Tartu raeplatsi kõrval, iseasi, kas nendega kohe midagi peale oli hakata. Foto: Kristjan Teedema

Nagu mitmed teised linnakodanikud, seadsin ka mina uusaastaööl peale ilutulestiku lõppemist sammud raeplatsilt Küüni tänavale, kus seisis raha väljastav pangabuss.

Järjekord ei olnud pikk, kuid pidevalt seisis 3-4 inimest bussis oleva pangaautomaadi juures ning heas tujus turvamees käis ja soovis kõigile head uut aastat.

Ausalt öeldes oli järjekorras seista huvitavam kui raha välja võtta, sest kõik sujus nagu õlitatult. Kroon või euro, vahet pole. Minu krabisev ja uue välimusega 10-eurone libises praost välja, nagu oleks ta seda varem korduvalt harjutanud.

Esimesed raskused

Oma esimese automaadist võetud rahatähe tahtsin proovile panna mõni tund hiljem, varahommikul Teise Koha kiirsöögikohas. Eesti kroone mu rahakotis enam ei olnud, pangakaardiga maksta ei saanud ja euro oligi ainus võimalus.

Kurb oli aga üllatus, kui pärast pooletunnist sabas seismist ütles teenindaja, et eurodes saab maksta vaid siis, kui on anda täpne summa. Minu krabisev 10-eurone olevat liiga suur rahatäht. Alles järgmisel päeval tuli pähe, et söögikoha teenindaja võinuks ju mulle tagasi anda kroone ja ma oleks oma ostu saanud ära teha.

Tol varahommikul suundusime aga edasi vastas asuvasse City kiirtoidukohta, kus – üllatus-üllatus – saime sama vastuse: kui paberkroone pole, siis üldse maksta ei saa. Minu rahakotis oli seega kõigest ilus paberitükk.

Katkematu metalliklõbin

Viisin oma ärapõlatud euro 1. jaanuari õhtul hoopis Ma­xi­masse, kus see hea meelega vastu võeti. Kuigi suured hinnasildid poes olid kõik alles kroonides, öeldi kassas summa vastavalt rahale, millega klient tahtis maksta.

Sabas seistes tundus, et lisaks müüjate harjumatusele uut raha lugeda tekitas seisakuid ka müntide lõppemine kassaaparaadist, ühte sellist olukorda nägin poes ringi kõndides, teist kassasabas seistes.

Veel veidram kui saada müüjalt tagasi umbes nelikümmend krooni müntides oli aga üks väike detail, mis sabas seistes kõrvu hakkas: esimest korda elus kuulsin ma kassades peaaegu katkematut metalliklõbinat.