GoBus jõudis väsinult üle finišijoone

GoBusi bussijuht Udo Järvsoo viis aasta viimasel õhtul bussi parklasse ja läks pensionile.

FOTO: Margus Ansu

Liininumber kaenlas, astus bussijuht Udo Järvsoo vana-aastaõhtul viimast korda üle bussipargi õue ja vastu pensionile, sest GoBusi lõpetamine Tartu linnaliinidel tähendas ka tema 37-aastase bussijuhikarjääri lõppu.


«Juba suvel oli plaan ära jääda, aga siis veendi ümber,» ütles 1973. aasta lõpust bussijuhina töötanud mees. Ta on sõitnud igasuguste bussidega, nii linna-, maakonna- kui kaugliinidel. Neli viimast aastat GoBusis nägi, kuidas busside kaader lõpu eel ikka väga ära väsis.

«Mõni buss on päris kobe, aga paljudel näiteks soojendus ei töötanud. Tartu Scanialgi ütles kaks ringi enne lõppu ahi üles ja ajas bussi hirmsat tossu täis,» rääkis Järvsoo. Temagi oli vaatamas käinud bussi, millel paar  päeva enne GoBusi lõpetamist tagaots maha põles.

GoBusi Tartu regiooni direktor Valter Keis oli samal ajal Ringtee tänava bussipargis juhtimas liinidelt tulevate busside võimalikult tihedat kokku parkimist, et juba mõne tunni pärast ööliinidel alustav Sebe lahedamalt ära mahuks.

56 bussi

Ühtekokku oli vaja parkida 56 linnaliinibussi, millest mõned jätkavad peagi tööd GoBusi all Pärnus, mõned müüakse maha bussina kasutamiseks ja kõige hullemad varuosadeks. Mõni jääb ka Tartusse tööle, sõitma näiteks Lõunakeskuse ekspressliinil.

Kas on ka kahju lõpetada?

«Tead, see oli üksjagu tänamatu töö ikkagi. Mina ütleks oma meeskonnale ja kõigile bussijuhtidele hästi suure tänu. Alati võib kritiseerida, otsida vigu ja põhjendusi vabanduseks vastu,» ütles Keis. «Praegune seis on küll nagu spordivõistlusel, et jooksja jõudis finišisse ja langes finišijoonele, midagi sisse ei jäänud. Nii füüsiliselt kui moraalselt väsitav oli see nendes tingimustes.»

Ta tõi võrdluseks, et 2010. aastal teenis GoBus Tartu linnaliinidel sõitmisega 71 miljonit krooni, uuele vedajale Sebele makstakse 103 miljonit krooni aastas.

«Ja ei mingeid riske. Ei piletitulu riski, sest pileteid müüb linn, lepingu järgi iga kolme kuu tagant indekseeritakse kütuse hinna, keskmise palga ja tarbijahinna liikumised,» rääkis Keis. «Mis meie lepingus oli: õigus pöörduda linnavalitsuse poole ettepanekuga piletihindade tõstmiseks. Linn tegi kaks korda selle vea, et tagus kassile klaveri selga ja et nüüd mine viiendale korrusele. See ei toimi, keegi ei ole rahul. Ei ole vedaja rahul, on koomas. Ei ole linn rahul, ei ole reisija rahul.»

Suusad käisid risti

GoBusil oli Tartu linnaliinidel hulle aegu. Kohe alguses, viis aastat tagasi oli häda bussijuhtide leidmisega, sest paljud läksid Soome tööle. Esimesel aastal oli stabiilselt 30 protsenti juhtidest puudu, need, kes olid, tegid alailma ületunde. «Me roomasime põlvili meestele järele, et tulge meile tööle,» meenutas Keis.

Järgmine hull aeg oli 2008. aastal, kui kütuse hind läks lakke ja kogu see hinnatõus jäi bussifirma riskiks – kulud kasvasid, tulud mitte. «Iga mõistev inimene, kes ettevõtlusega on tegelnud, saab aru, et suusad lähevad risti,» ütles Keis.

Suusad läksid nii risti, et osapooled, linn ja bussifirma, ähvardasid vastastikku lepingut üles öelda nii 2007. aasta lõpul kui 2008. aasta sügisel.

Ehkki GoBus on viimastel aastatel tublisti sarjata saanud, on nende bussipark ikkagi uuem, kui oli Connexil, madalapõhjaliste busside hulk oli suurem ja nad tõid mitu uuendust, kas või audiovisuaalse peatuste teadustamise süsteemi ja elektroonilised kompostrid.

GoBusis Tartu linnaliinidel sõitnud 119 juhist umbes pooled said tööle Sebesse, osa läheb maakonnaliinidelt pensionile saadetavate juhtide asemele, aga 35 meest (koos remondimeestega) said koondamisteate.

Tagasi üles