Tartlased tegid Eesti plaadimuusika ajalugu

Kitarrist Andres Roots on rõõmus, sest on äsja saanud Vinyl Planti pressi vahelt Tartus oma muusikaga plaadi «Roots Music». Foto: Siret Roots

Täna ilmus muusikahuviliste ette esimene Eestis valminud vinüülplaat «Roots Music», mille on valmistanud Ragnar Pitsi ja Erki Pedaste Tartus oma ettevõttes Vinyl Plant. Plaadil on aastatel 2010-2014 salvestatud stuudiolugusid. Nende autor ja üks esitajaid, tartlasest kitarrist Andres Roots saab just täna 40-aastaseks ja vastab küsimustele ajaloolise plaadi teemadel.

Kuidas osutus esimeseks Tartus ja ühtlasi kogu Eestis vinüüli pressitud plaadiks just «Roots Music»?

Ragnar ja Erki töötasid varem CD-tehases ja olid otseselt seotud minu kolme viimase CD-albumi valmistamisega, nii et me olime juba pikemat aega tuttavad. Umbes 11 kuud tagasi, mais 2015, helistas mulle Ragnar ja ütles, et nad lähevad töölt ära, asutavad päris oma firma ja hakkavad tootma hoopis vinüülplaate – et mis mina sellest arvan.

Mina arvasin, et äriideena on see väga hea, arvestades seda, kuidas allesjäänud vähesed vinüülitehased kogu maailmas praegu ööpäev läbi mitmes vahetuses rabelevad ja ikka ei jõua tööd ära teha. Ja muidugi ma ütlesin ka, et ma olen juba mitu aastat mõelnud, et 40. sünnipäevaks võiksin minagi vinüülplaadi välja anda – nii iseendale kingituseks ...

Et sünnipäevani veel kõvasti aega, pakkusin ennast vabatahtlikult katsejäneseks. Tol hetkel ei olnud veel ei tehaseruume ega pressi, aga natuke aega hiljem tellisid nad juba minu abikaasalt Siretilt Vinyl Planti logo, sest neile olid Sireti tehtud plaadikujundused silma jäänud.

Mille poolest erineb vinüülplaadi «Roots Music» kuulamisel kõlapilt sama muusika salvestiste kuulamisest arvutis või CD-plaadilt? Kui palju erineb vinüülplaadile mõeldud lugude salvestamine tavalisest salvestamisest?

Muusika salvestamine erineb ainult juhul, kui tahetakse saada täisanaloog-tulemust, et oleks kõik ikka nii, nagu kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel – siis tuleb salvestada lindile, mitte arvutisse, aga muus osas käib muusika ülesvõtmine ikka samamoodi.

Küll aga erineb plaadi masterdamine: CD on digitaalne meedium, mis mängib muusika maha täpselt nii, nagu see on stuudios kokku pandud. Vinüülplaat on analoog, või noh, mehhaaniline asi – mingeid sagedusi ta edasi ei anna, teisi aga võimendab.

Kui võtta CD-master ja sellest ilma kohendamata LP teha, tundub näiteks hi-hat valjem kui ülejäänud trummid ja lauluosa s-tähed lõikavad valusalt kõrva. Ühesõnaga: vinüülplaadi masterdamisel tuleb arvestada helikandja spetsiifikat.

«Roots Musicu» puhul sai mõned lood isegi ümber miksitud, mitte ainult masterdatud – osalt kunstilistel, osalt tehnilistel kaalutlustel. Asko-Romé Altsoo tegi oma Valges Toas ära väga suure töö – me ju kõik teadsime, et kuna see on esimene Tartus tehtud vinüülplaat, siis kuulatakse seda kõrgendatud tähelepanuga ja sugugi mitte ainult muusika pärast ...

Kuidas ta siis kõlab – ütlen ausalt, olin ise algul üsna skeptiline, et mis seal ikka niiväga teistmoodi olla saab, aga kui ma siis seda esimest prooviplaati esimest korda kuulasin, läks nägu naerule küll. Tõesti-tõesti, saigi veel ägedam!

«Roots Musicu» esimesed eksemplarid tulid Vinyl Planti pressi alt Tartus Kastani tänavas välja veebruaris. Miks ilmus see plaat poodidesse alles täna?

See esimene prooviplaat, mis veebruaris pressi alt tuli, oli ikka üsna lopergune, natuke kõrbenud etiketiga. Talle järgnes järjest tõusva kvaliteediga paarsada järgmist eksemplari, kuni masinavärk ja temperatuurid said testitud ja seadistatud. Kui vormi paigas, tuli sisu ette võtta: üldine kõlapilt oli üle ootuste hea, aga ühes loos kuulsime moonutust.

Vinüülplaadi valmistamisel on kolm etappi, millest esimene ja viimane toimusid Tartus: helistuudios valmis plaadi master, tehases plaat ise. Sinna vahele jääb masterist matriitsi või n-ö plaadi negatiivi valmistamine, mille pealt vinüüli pressitakse.

Matriits tehti Prantsusmaal ja loomulikult oli see viimane koht, kus me mingisugust praaki oskasime kahtlustada. Selle asemel käisime tikutulega läbi kõik protsessid, mis Tartus tehti, ja kui vähegi tundus, et midagi annaks kasvõi teoreetiliselt veel paremini teha, siis see saigi paremini tehtud. Tulemus oli suurepärane ... aga moonutus ei kadunud kuhugi!

Ragnar ja Erki uurisid siis plaati veel põhjalikumalt mikroskoobi all, Asko salvestas muusika vinüülilt uuesti arvutisse ja analüüsis helispektrit seal. Ja mis nad leidsid: vinüüli «soonte» üks serv oli sakiline ja ühes kanalis oli läbivalt müra – kõrvaga kuulda oli see vaid ühes loos, aga tegelikult oli kogu plaat ja kogu prantslaste toodang vigane. Uus matriits telliti Saksamaalt ja kõik oli kohe paigas.

Plaadi oleks tõesti ka natuke varem poodidesse saanud, aga kuna 6. aprill oli juba nii lähedal, siis jäi nii, nagu algul plaanitud: kui sünnipäevaks, siis sünnipäevaks.

Kas selles luhtamineku loos, mis lõppes vaevaliselt, kuid samas õnnelikult, on ka midagi õppida?

Kogu see lugu oli väga positiivne, sest kuna kogu Tartu-poolne tootmisprotsess kotermanni otsides pulkadeks võeti, siis ma usun, et 99,9% võimalikke jamasid sai kohe selle esimese plaadi tegemisel välja sõelutud. Siit edasi peaks Vinyl Planti asjad juba väga libedalt minema!

Kui palju on praegu tartlastest muusikuid või bände, kellel on oma muusikaga vinüülplaat, ja kus on need tehtud ja pressitud?

Tartlaste kohta ma nii täpselt küll ei tea, aga eks nad ole tehtud Tšehhias või Saksamaal. Sest Norras on üks vinüülitehas vist, ja Poola tuleb võibolla ka, aga lähemal minu teada ei ole, ei Baltikumis ega Skandinaavias.

Kui palju läks vinüülplaadi tegemine maksma? Arvatavasti kõvasti rohkem kui CD tegemine ... Kas on mõtet raisata?

Kolmesaja vinüülplaadi valmistamine maksab kaks korda rohkem kui viiesaja CD-plaadi tegemine. Niisama palju kordi kallimalt neid ju ei müü, aga võrreldes mp3-müügi ja striimimisega – Spotify jmt – on sellel ikkagi rohkem mõtet.

Ma ei mäleta enam, kes see Soome popartist oli, kes mullu oma tulud avalikustas, ja sealt tuli ilusti välja, et Spotifyst paarisaja eurot teenimiseks on vaja mitu miljonit kuulamist ja isegi siis ei kata see paarsada eurot ju albumi salvestamise kulusid.

Ehk siis: selleks, et saaks järgmist plaati salvestama hakata, on igal juhul vaja müüa füüsilist plaati. Ja kuivõrd uutes autodes enam isegi CD-mängijat pole, liigub füüsilise plaadi kuulamine vaikselt elutuppa tagasi – ja seal on vinüülil kindlasti oma eelised, nii kõlalises kui ka rituaalses mõttes.

Sünnipäevakontsert, mille keskmes on kitarristi ja lugude looja Andres Rootsi kõrval esimene Eestis valminud grammofoniplaat, toimub 7. aprillil kell 21.30 Tartu baaris Edison (Rüütli 12). 9. aprillil kell 12 koguneb Pärnu kohvikus Versus (Ringi 4) plaati ilma temata kuulama Pärnu vinüüliklubi. Samas kohvikus annab ta sünnipäevakontserdi 28. aprillil kell 20.

40. sünnipäevale lisaks tähistab Roots tänavu ka 20 aastast bänditegemist. Selle ajaga on ta esinenud lisaks Eestile ka Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Tšehhis, Slovakkias, Poolas, Leedus, Lätis, Soomes, Rootsis ja Taanis. Tema salvestised on kõlanud viie mandri raadioeetris. Mänginud on ta umbkaudu neljakümnel täis- ja poolpikal heliplaadil, millele tänavu lisandus kogumik-LP «Roots Music» ning lisandub seni veel nimetu uute lugudega CD-album.