Karmi sisuga raamat on pannud lapsi kaasa mõtlema

Jarõna Ilo ja Juhani Püttsepp. Foto: Sille Annuk

Eile Tähtvere naistekeskuses aset leidnud avatud uste päeval rääkisid kirjanik Juhani Püttsepp ja kunstnik Jarõna Ilo sellest, mida nad pärast raamatu «Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest» ilmumist ja lugejatega kohtumist on kogenud.

Tähtvere Avatud Naistekeskuse poolt välja antud ning lastepsühhiaatri Anne Daniel-Karlseni soovitusel ilmunud raamatus on lugu ja pildid tüdrukust, kes kardab oma isa märatsemishooge ning kes tunneb end süüdi vanemate tülis.

Niisuguseid jutte lastele, mis on kirjutatud päriselus ettetulevaist tõsistest asjadest, ei ole Eestis veel eriti ilmunud.

Juhani Püttsepa ja Jarõna Ilo raamat pakub ka lootust ja lohutust, julgustab lapsi oma muredest ja hirmudest rääkima ning lubab, et just siis leiab keegi hea aitaja tee lapse juurde.

Raamat nägi trükivalgust juba eelmisel kevadel. Selle väljaandmisega seotud meeskond käis vahepealsetel kuudel kümnes Eesti koolis raamatut tutvustamas ning sotsiaalpedagoogide, laste ja õpetajatega vestlusi pidamas – teemaks lapsi puudutav lähisuhtevägivald.

Juhani Püttsepp ütles, et osad lapsed on olnud pärast niisuguseid kohtumisi valmis ka oma elust midagi jagama. Samas osad lapsed on öelnud, et neist asjust ei peaks üldse rääkima. Juhani Püttsepp arvas, et ka neil, kes nii ütlevad, võib kokkupuude koduse vägivallaga ilmsesti olla.

Üks laps on aga öelnud, et nüüd ta teab, kuidas oma sõpra, kel on mure, lohutada, sest kõik võib lõppeda hästi.

Teine laps rääkis, et tema kõige suurem probleem on see, et ta koer suri ära ning vanemad ei olnud nõus uut kutsikat võtma enne, kui väike õde saab aastaseks. Lapse mure seisnes selles, et ta ei jõua kuidagi seda aega ära oodata.

«On väga hea, kui kutsikaootus on lapse ainus «kõige suurem mure»,» arvas naistekeskuse esindaja Pille Riives.

Ta lisas, et naistekeskusesse on tulnud «Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest» küsima ka üks mees ning põhjendanud oma soovi sellega, et ta tahab olla parem isa.

Kunstnik Jarõna Ilo rääkis kokkutulnuile oma piltide valmimisest ja usust, et iga pilt omab jõudu. Praegugi on Jarõna Ilo tööde näitus ringreisilt mööda Eestit tagasi Tähtvere naistekeskuses. Need on samad pildid, mis raamatus, ainult palju suuremad ja mõjuvõimsamad.

«Ma ei olnud enne joonistanud vihaseid mehi,» ütles Jarõna Ilo ning kirjeldas, kuidas ta proovis piltides väljendada õudu, mida laps kogeb ja kui raske see oli ning kuidas ta vajas vahepeal ka puhkust. Ta hoidus piltidesse kuhjamast üleliigseid detaile, et mitte lahjendada pildi sõnumit ning jättis taustaks meelega tühjuse, sest lapse jaoks ei ole seesugustel hetkedel kedagi teist ega midagi muud. Ta on üksi.

Ühe raamatu tegelase – vägivaldse ja tusase isa – joonistas kunsntik kui suure mäe, kel selg lapse poole ning kel silme ees helendamas arvutiekraan.

Lõpuks tõstis Jarõna Ilo üles küsimuse, kuidas teha head raamatut, kus esineb kurjus; ning kas see, kui lasteraamatus on kirjeldatud kurjust, teeb raamatu kohe halvaks raamatuks.

Veel arvas ta, et kui vanasti usuti, et kui inimesed ei räägi halbadest asjadest, siis pole neid halbu asju olemas, siis nüüd võiks kunstniku meelest käes olla aeg, mil see põhimõte enam ei kehti.

Jarõna Ilo on ka maaliteraapia tundide andja olnud emade ja laste suvelaagris, mida Tähtvere Avatud Naistekeskus suviti korraldab.

Raamatut «Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest» ilmus 4000 eksemplari, neist 1000 vene keeles. Kauplustes neid müügil ei ole, huvilised võivad aga Tähtvere Avatud Naistekeskusesse raamatut küsima minna, kuigi alles on neid veel üsna vähe.

Raamatu valmimist ja väljaandmist on rahastatud Norra toetuste programmist «Kodune ja sooline vägivald».